Hiied, teed ja lood

Eesti on väike riik maailma keskel Läänemere idakaldal. Tema kohta käivad teadmised on ajaloos paiguti hõredad. Pilti Eestist on ka eestlaste endi jaoks pikka aega kujundanud just nagu muud rahvad – need, kelle esindajad on siit kas rahumeelselt läbi rännanud või kes on siia saabunud oma huvides sõdu pidama ja uusi tõdesid kuulutama.

Eestlased on läbi ajaloo olnud usinad õppijad. Sedavõrd usinad, et mujalt saadud tarkused kipuvad nüüd mõnikord nende endi mina ja omatunnet varjutama. Vähemasti ei kipu oma vanad teadmised eestlastele pahatihti meenuma ja, nagu paljude teistegi rahvaste puhul kaasaegses maailmas, ega nende järele hästi osata küsidagi. Sedamoodi võibki Eestimaa mõnikord välja näha otsekui endast heal arvamisel oleva väikelinna poeke, kuhu moekraam jõuab kohale hilinemisi ja kollektsioonid on kärbitud, kuid kes sellele vaatamata ei loobu omandatud asja usinalt heaks kuulutamast ja sisse kandmast.

Kui eestlaselt uurida tema maa kohta, siis pakub ta vanast harjumusest ja üheksal juhul kümnest külalisele vaatamiseks ikka midagi selle rahvusvaheliselt tuttavamast fassaadist. Eestlane võib teid vedada mõisaparki või kirikukontserdile, laulupeole või teatrietendusele – sest need kultuursed kohad on ta selgeks saanud kas koolihariduse või matkiva noobeldamise läbi.

Võib juhtuda, et mitmed Eestimaa tegelikumad iseärad muutuvad eestlasele märgatavaks just võõra suurte silmade läbi – paksud metsad ja hajusad mereäärsed maastikud, päikesepeegeldused lumeväljadel või nipsasjadest ülekoormamata kodud. Või eesti naise oskus ikka veel ise süüa valmistada ning meeste vaev kuidagiviisigi oma suurema ja tugevama ununevat õigust maailma muutumises märgatavaks teha. Elu on naljakas ja äratundmistele jõudmised võivad käia suuri ringe pidi.

Selle õppematerjali eesmärk on Eesti ja selle maa elanike loo tutvustamine läbi hästi varjatud ja mõnikord ka unustatud vana. Oleme valinud mitte just tavalise tee.

Eestis on teadaolevalt enam kui 500 looduslikku pühapaika ja nendes käies hakkavad hargnema küsimused, millele vastuseid otsides võib eesti inimestest ja maast teada saada enam, kui seda võimaldaksid Tallinna vanalinna tornid, kaasaegsed poliitilised pusimised või suveniiriputkade vitriinid.

Kuigi kõik teed võivad lõpuks viia ühte kohta, ei ole kõikidel meie valitud radadel just liiga tihedalt astutud. Osalt seetõttu, et kas peabki võõrale kõike raskesti seletatavat seletama, osalt selleks, et endale jääks rohkem mõtte- ja käiguruumi siin justkui niigi hõredas ilmanurgas.

Ka sellel rännakul ei jõua me kõikidesse Eestimaa teadaolevatesse ja teadaolematutesse põliselanikele tähtsatesse paikadesse. Küll aga pakub tehtav ring valitud peatuskohtades võimalust jutul hargneda lasta ja saada teadmisi maa eri piirkondadest, loodusest ja ajaloost, inimestest ja nende maailmapildist. Paljugi võib jääda ka lahtiseks ning kutsuda tagasi uuteks külastusteks ning sügavustesse edasitungimiseks. Ka nii väike maa on täis erinevaid lugusid ja enne neid olnud lugusid.

Head rändamist!

Autorid

Dekoratiivne lill