Huviline proovimas hiiurootsi kannelt

Eestirootslased

Eesti rannikualasid ja saari on juba vanast ajast asustanud rootslased. Tänaseks peab nende püsivast kohalolekust rääkima kahjuks juba suuresti minevikulises vormis. II maailmasõda sundis enamiku sel ajal Eestis elanud ligi 8000 rootslasest kunagisele päritolumaale tagasi minema.

Eestirootslaste omaaegsest elu-olust on siiski üksjagu palju teada ja seetõttu saab neist päris palju juttu teha. Seda enam, et siit Rootsi siirdunud rahvas jätkas ka seal oma kultuurilist eksisteerimist ning pärast Eesti taasiseseisvumist leidub neidki, kes oma vanemate või vanavanemate kodumaa taas üles leidnud on.

Millal rootslased täpselt Eesti rannikule jõudsid, täpselt teada pole. Võib aga julgelt arvata, et osaliselt juba enne Skandinaavia kristianiseerumist 10. sajandil. Eestirootsi kohanimedes võib kohata muinaspõhja paganlikku substraati, näiteks kannab eesti Osmussaar rootsi keeles nimetus Odensholm, mis viitab saare seotusele germaani peajumal Odiniga, ehk isegi tema matusepaigale seal.

Siirdlaste tulek võis kesta mõne sajandi vältel sarnaselt ka Soome rannikualade asustamisega. Just soomerootsi keelekujuga oli kõige sarnasem ka eestirootslaste keel. Päris kindlasti on tuldud mitme lainena ja ilmselt ka Rootsi eri paigust. Muinasajal olid rannikualad üldiselt tühjemad, mis pakkus võimalusi hilisemaks kannakinnituseks. On arvatud, et pärast maa vallutamist ristisõdalaste poolt soodustati rootslaste asustust just rannikul, kuna neis nähti võimudele lojaalsemat elanikkonda, erinevalt mereröövile rohkem kalduvatest eestlastest.

Rootslased on kunagi asustanud päris mitmeid Eesti ranniku ja saarte piirkondi. Sajanditega on asustuse ulatus küll pidevalt kahanenud, seda ilmselt paljuski eestlastega assimileerumise tõttu. Veel II maailmasõjani olid rootsikeelsed Vormsi ja Ruhnu saar, Pakri saared ja Osmussaar, Naissaar, Noarootsi poolsaar, samuti mitmed piirkonnad Loode-Eestis. Kuid varem on elatud küllap ka põhjarannikul, Saaremaal Sõrve poolsaarel, vististi ka Kihnus, mõnel pool veelgi.

Päris kindlasti on rootslastega asustatud olnud ka Hiiumaa. 1781. aastani elas seal Reigi kandis õige suur rootsi kogukond, kes vastuolude tõttu kohaliku mõisnikuga saarelt välja rändas – Ukrainasse, kuhu loodi Gammalsvenskby nimeline asundus. Seal leidub väljarändajate järeltulijaid veel nüüdki. Väljarände põhjuseks oli rootslaste soovimatus hakata tegema mõisatööd.

Läbi sajandite on siinsetele rootslastele kehtinud mõnevõrra suuremad vabadused muu maarahvaga võrreldes. Rootsi talupojad on ennast pidanud Rootsi krooni alamateks, ehkki nende tegelikud sidemed kuningriigiga ajapikku üpris hõredateks jäid. Peamiselt suhtlesid erinevate piirkondade rootslased rannikut pidi kala- ja hülgepüügiga tegeldes. Liikuvamad olid loomulikumalt mehed. Nii toodi naisi teistest rootsi kogukondadest ja hoiti ära lähedaste veresegamist.

19. sajandiks oli rannarootslastest kujunenud huvitav etniline grupp, kelle keeles, eluviisis, uskumustes ja materiaalses kultuuris oli säilinud palju arhailist – sellist, mis muus Rootsis juba ammu ununenud või välja juuritud oli. Omamoodi hukatuslikult mõjus sellele vanale põhjala maailmale 19. sajandi teisel poolel ülemere tulnud misjonäride ja hariduselu edendajate tegevus. Nii näiteks põletati Rootsist saadetud L. J. Österblomi eestvõttel Vormsil kõik vanad rahvapillid – nn. hiiurootsi kandled ja torupillid – et nad rahvast usupuhastuse teel vanade viiside juurde tagasi ei meelitaks.

20. sajandil ja iseäranis Eesti Vabariigi ajal kujutasid rootslased Eestis endast juba väga hästi organiseeritud ning muu ühiskonnaga lõimunud kogukonda. Rootslastega asustatud piirkondades tegutsesid rootsikeelsed koolid ning Haapsalus oli olemas ka rootsi gümnaasium. Tekkinud oli ka esimene põlvkond kohalikke rootsi haritlasi. Ilmsesti elanuks rahuliku edasiarengu korral tänaseks Eestis aktiivne ja omakultuurist pidav rootslaskond.

II maailmasõda muutis aga palju siinse elanikkonna ja eriti just rannarahva elus. 1944. aastal toimus lahkumine, mille vastu mõistlikku rohtu ei olnud. Punavõim oli ida poolt peale tulemas. Ehkki oli ka siiajääjaid, hävis kohalik rootsikeelne ja -meelne maailm pea täielikult. Rannik ja väikesaared muudeti Nõukogude piiritsooniks, kus kunagiste rootsi külade asemel hakkasid laiutama militaarobjektid.

Õnneks tehti eestirootsi kultuuri uurimisel ja talletamisel ennesõjaaegses Eesti Vabariigis üksjagu tööd. Keeleteadlane Paul Ariste talletas rootsi keelenäiteid, ainelist kultuuri kogus ja kirjeldas Eesti Rahva Muuseum.

Tänapäeval on rootslus Eestis taas tärkamas, küll muidugi juba uuel moel. Eestirootslaste järeltulijad on loonud oma kultuurinõukogu. Haapsalus töötab Rannarootsi muuseum, mis ainult ei eksponeeri, vaid ka edendab siinset vana rootslust läbi tegevuste. Kas ja kuidas rootslaste juured taas siinmaa pinda tungivad, peab näitama tulevik. Kodumaa ei saa olla vaid postkaardil, vaid paikades, millele süda tegelikult kuulub ja kus jalg igapäevaselt astuda saab.

« eelmine