Mees ja naine palvusel

Eesti mees- ja naiskultuur

Naiste ja meeste tegemised ja ametid võivad kultuuriti varieeruda, kuid ikka on olnud nii, et eri sugude asjad on teineteisest mingi piirini lahus olnud ja teistes kohtades kokku saanud. Mehed on pigem olnud orienteeritud väljapoole suunatud tegevusele, käinud jahil, teinud kaupa, sõdinud. Naised seevastu hoidnud kodu ja lapsi.

Sellise jaotuse järgi on hakatud kõnelema ka feminiinsematest ja maskuliinsematest kultuuridest – sõltuvalt sellest, kas sugudevahelised erinevused on väiksemad või suuremad. Feminiinsed kultuurid on tänapäeval need, kus domineerivad pehmed väärtused ning naiste ja meeste käitumises, töödes ja suhtumises teineteisesse ei ole suurt erinevust. Maskuliinsetes kultuurides on sugudevahelised erinevused väljapeetumad ning soorollid reljeefsemalt eristuvad. Mehed ei sunni seal naisi naiselikud olema, vaid naised tahavad ka ise sellised olla. Igas kultuuris on tasakaal omamoodi olemas, arvamuste lahknevused sünnivad ennekõike erinevate kultuuritüüpide vahel.

Arvatakse, et naiste elu, nende roll ja funktsioon ühiskonnas on loomulikumalt kujunev, kuivõrd laste sünnitamine ja kasvatamine ning looduslikud rütmid annavad õrnema soo osa ise ette. Meeste meheks saamisel peab inimkultuur ise aga palju rohkem tööd tegema, seetõttu on ka maskuliinsuse konstrueerimine keerulisem ja vaevalisem protsess, et „õige mees“ olla ja mitte selles kohustuses vääratada. Paistab, et just traditsioonilistes kultuurides on erinevus soorollide vahel suurem, mis tähendab seda, et teadlikkus oma soolisest kuuluvusest ja sellele pandud ülesannetest on kogu aeg olemas nii üksikisiku kui ühiskonna tasemel. See vahe ilmneb pea kõikides eluvaldkondades ning selle väljamängimisel ja käigushoidmisel põhineb suuresti ka ühiskondlik stabiilsus.

Nii on päris tavaline, et religioosses elus kiputakse naisi pühamatest asjadest natuke kaugemal hoidma – olgu selleks kasvõi altar või ohverdamiskoht looduslikus pühapaigas või mõne kõrgreligiooni pühakojas. Mehed ja naised võivad sellistes olukordades viibida ka eri rühmadena seistes. See aga ei välista võimalust, et ühiskonnas ei või olla erilisi naisi – teadjaid või teisi usundispetsialiste, kelle eriline staatus neid selles osas meestestki kõrgemale tõstab.

Igapäevaelus ei ole naised meeste tööde ja mehed naiste tööde kallale kippunud. Mitte et see just ülejõukäiv olnud oleks, kuid sedasi tehes võib ohtu sattuda inimese sooline identiteet ja positsioon oma kogukonnas. Mehe minapilt on võinud avalikult naiste tööd tehes lagunema hakata ning sellega on kogu ühiskonna seni nähtud vaev ta meheks saamisel tühja jooksnud.

Eesti kultuuris võib maskuliinsemaks pidada just rannikukultuuri, kus sugusid eristavad kõvad väärtused rohkem silma torkavad. Saartel – Kihnus, Saaremaal – on mehed põllutööd teinud vaid viimases hädas. Seetõttu on seal veel viimase ajani olnud üsna tavaline põllul hobusega maad kündev naine, kes ise pole selles näinud midagi imelikku. Meeste sfäär ja stiihia on olnud meri, laevasõit ja kalapüük, ehkki viimases on ka naised kaasa löönud.

Kuid tööde ja tööriistadega seotud soolistel tabudel on olnud ka maagiline pool. Naine ei ole tohtinud torkida mehe tööriistu või püügivahendeid, sest on usutud, et sellega võib kaasneda halb mõju asjade õnnestumisele. Mehed on jällegi end eemal hoidnud igasugustest „naisteasjadest“ – eriti kehalistest, nagu kasvõi sünnitus. Naistest usutud perioodiline või pidev „ebapuhtus“ ja seksuaalsusest tulenev ettearvamatus on ajalooliselt ehk suurimad sugudevahelise pinge allikad, mis on üle kandunud tänapäeva naisõigusluse temaatikasse. Kuid kas on selle kõige loojateks saanud olla vaid ainuüksi mehed või traditsioonilistes kultuurides sündinud üldisem sugudevaheline „kokkulepe“?

Kõvade väärtuste domineerimine varasemates kultuurides ei ole pidanud sugugi väljenduma meeste patriarhaalses üleolekus, vaid on võinud samavõrd esile tulla matriarhaadis või siis sellele omaste ilmingute pikaajalises säilimises uue ajani välja. See on pidanud peegelduma ennekõike just uskumustes ja igepäevaelu modelleerinud müütide maailmapildis. Rooma ajalookirjutaja Publius Cornelius Tacitus, kes oma „Germanias“ 98. aastal ka aestisid mainib, kirjutab nende jumalate ema teenimisest. Mingi kõrgema naisjumaluse austus kumab läbi mitmelt poolt eelkristlikust Euroopast. Ilmsesti on see ka aluseks suurejoonelisele neitsi Maarja austusele kristluses. Taevane isa ehk siis mehelik ülijumal kogub tähtsust just põlluharimisega tegelevatel rahvastel, seega ka siis metsastuselt ajapikku maaviljelusele üle läinud soomeugrilastel. Taevajumal on pikse valitseja, see pole aga üksnes karistusvahend eksinud lambukestele, vaid viljakust puistav ja emakest maad seemendav vägi.

Naisekesksuse taandumine usuelust pole aga kaasa toonud tema tegeliku võimu kahanemist oma sfäärides. Tuli ja leeaseme ümbrus on olnud ikka naise käsutada ja valitseda ning meeskokad on selles suhtes palju hilisem amet. See on olnud ka kõige soojem ja toidu valmimise seisukohalt elusam koht inimelamises. Metsas, merel või ulgutöödel viibiv mees on pidanud ikka ihaldusega selle poole vaatama, ise sinna kunagi täielikult sisse saamata. Ka patriarhaalses ühiskonnas on peremees „projektijuhina“ leiba lahti lõiganud, kuid seda mitte kunagi ise küpsetanud. Rehetares on meestel olnud oma elupool ja naistel oma.

Kuid ka vanemas maarahva kultuuris on naine nuga vööl kandnud, samuti omanud õigust oma kaasa valikul sõna võtta või selles asjas isegi domineerivam pool olnud. Mitmetel rahvakalendri pühadel on olnud naistepüha iseloom, mil õrnem sugu on koos käinud, pidutsenud ja vajadusel ka meeste suhtes oma üleolekut demonstreerinud. Tavaliselt on need pühad hiljem saanud seotud just Maarja nimega.

Ka uusaeg ei demoniseerinud naist siinmaal sedavõrd nagu see näis juhtuvat mujal Euroopas. Olgu selle tunnistuseks kasvõi meessoost nõidade suur hulk Eestis inkvisitsiooniperioodil. Naiskultuuri iseseisvuse säilimist soome-ugri rahvastel kinnitab ka eestlaste idapoolsete väiksemate hõimurahvaste rahvakultuur.

Tänane Eesti on nihkumas põhjamaisesse pehmete väärtuste ühiskonda, kus inimesele vaadatakse tema soo järgi vähem, seda vähemalt ühiskondlikus elus ja ametites. Samas on Eestis idapoolsele Euroopale omaselt alles ka maskuliinseid väärtusi, seda iseäranis soorollide väljamängimisel isiklikus plaanis. Eesti naised armastavad end ehtida ja jumestada, rõhutades sellega oma naiselikku päritolu. Noored mehed näevad tihtilugu hullu vaeva, et nende „kõva mehe“ imago kusagilt ei praguneks. See on raske töö ja sellest tuleb ka aru saada.

Pigem muiet ja kaastunnet tekitavad Eestis aga igasugused soolist võrdsust taga ajavad direktiivid ja feministlikud pursked, kui need põhinevad võõrast päritolu liistude laenamisel, mitte aga omakultuuri tundmisel ja tunnetamisel.

Võimalik, et 20. sajand konserveeris siin loomulikes soosuhetes palju sellist, mis mujal Euroopas intensiivse moderniseerumisega kaotsi minna võis. Nõukogude aeg keeras hoiatava eeskujuna soosuhted ja -õigused siin mõnes tükis lausa narruseni absurdseks. Keegi ei keelanud naisel kolhoosipõllul traktorit juhtida, kommunismi ehitamisel esirinnas rügada või tippsportlasena kuldmedali nimel mehistuda. Ilmselt mäletatakse neid „võrdseid võimalusi“ veel päris hästi.

Kas sooline ebavõrdsus ja vägivald on ühe- või kahepoolne nähtus? Kui ühiskonnas näib puuduvat loomulik alus mingile standardiseeritud konfliktsituatsioonile, siis kas tuleb see seal üles leida? Mingi kultuur muutub „pahaks“ ikka just siis, kui väljast tulnud misjonärid ta kohta sõna võtma hakkavad. Enamjaolt pole see misjonär antropoloog või kultuuriuurija, vaid tihti usin ametnikuhing. Loodame pehmet maandumist ka tänastes nais- ja meesküsimustes.

« eelmine järgmine »