Rabamaastik talvel

Madal-Eesti

Eestit saab nii looduslikult kui kultuuriliselt jagada mitut moodi. Eraldi saab vaadata saari või siis näiteks Kirde-Eestit, millele on märgatava jälje jätnud tööstuslik tegevus. Võib kõnelda eraldi ka linnadest ja maaelust, või siis näiteks Tallinnast ja selle ümbrusest. Inimelu teevadki kaasajal järjest rohkem linnad ning nende ümber kujunevad valgalad kui uued asustussaared.

Levinumaid jaotusi, mis ka veel loodusvorme ja sellele juba ammu asunud inimest silmas peab, on Eesti jagamine Kõrg- ja Madal-Eestiks. Selle vahetegemise algus ulatub tagasi jääaja järgsesse aega, mil see maa alles sündima hakkas.

Madal-Eestiks nimetatakse Põhja- ja Lääne-Eesti tasaseid ja soiseid alasid, mis jääaja lõppemisel veel pikaks ajaks vee alla jäid. Tegemist on niisiis suuresti rannikualadega, aga ka soiste ja võsaste ning tihti üleujutatavate jõesängide piirkonnaga, õigemini piirkondadega. Madal-Eesti hulka kuuluvad ka saared, millest paljud on alles ajapikku merest kerkinud ja pindalaliselt kasvanud. Madal-Eestis on taevaski madalamal kui Kõrg-Eestis.

Maastiku reljeefi ühekülgsus ei paku siin sellist visuaalset efekti ja silmailu kui Lõuna-Eestis. Siiski ei saa öelda, et Madal-Eesti on igav või üksluine. Erinevad loodusvormid ja inimese kujundatud poollooduslikud maastikud pakuvad siingi suurt vaheldusrikkust. Päris võimatu on Soomaad segi ajada Saaremaaga või Läänemaa rannaäärseid puisniite Põhja-Eesti paekaldaga. Madal-Eestis saab eristada Põhja-Eestit, Lääne-Eestit ja Vahe-Eestit kui kolme eraldi võetavat maastikuvaldkonda.

Põhja-Eesti kujundajana tuleb ennekõike silmas pidada selle paest aluspõhja – lubjakiviklinti, mis kõige kaunimalt paljastub just mitmel pool põhjarannikul, kuid kujundab samas ka kogu Põhja-Eesti mulda ja taimestikku. Mööda Soome lahe kallast kulgebki Põhja-Eesti rannikumadalik, mis võib olla kuni 20 kilomeetri laiune, mõnes kohas aga hoopis kitsam. Sellesse vööndisse kuuluvad ka põhjalahe 74 saart, millest suuremad on Naissaar, Prangli ja Pakri saared. Rannikul on ka väljaulatuvaid poolsaari, mis suurendavad niimoodi rannajoone pikkust. Klindipealne rannikuala on juba aegade algusest olnud varase põllumajanduse piirkonnaks, hiljem on rannikul asunud kalurikülad, nõukogude ajal oli rannik ja eriti saared aga piiritsooniks ning inimeste vaba liikumine seal oli raskendatud. Loomulikult on rannikuala kõige iseloomulikumad ja kuulsamad loodusvormid kõrged pangad – mereäärsed järsud paekiviseinad Türisalu, Ülgase, Toila, Ontika, Päite ja teisedki. Tallinn ja suuremad Kirde-Eesti linnad asuvad just rannikumadaliku piirkonnas.

Rannikumadalikust sisemaa poole jäävad Harju ja Viru lavamaad. Needki on valdavalt paesel aluspõhjal asuvad alad. Paas võib ulatuda ka maapinnale. Harju lavamaale on iseloomulikud soostunud piirkonnad ja karstid – pinnavormid, mis on tekkinud maa-aluste koobaste sisselangemisel. Kuid maa all on alles ka aegade jooksul kujunenud koopaid ning maa-aluseid jõgesid, mis siin-seal pinnale välja jõuavad või siis jälle ära kaovad. Viru lavamaale on iseloomulikud paeplatood läbivad kosed ja võimsad joad, samuti jääajast jäänud kõrgendikud nagu kasvõi Sinimäed Kirde-Eestis.

Lääne-Eestis on paekivi osatähtsus loodusolude kujundajana väiksem, kuigi mitte olematu. Kahtlemata on see noorim osa Eestimaast, mille tõus nüüdki järk-järgult toimumas on. Kliima on mereline ja niiske ning maastikuliselt on iseloomulikud rannaniidud ja roostikud, samuti viirsavitasandikud. Suuremat osa Lääne-Eestist hõlmab Lääne-Eesti madalik, mis on Eesti suurim maastikurajoon. See on kunagine tasane merepõhi, mida nüüdseks katavad metsad ja sood ning inimese ja looduse pikaajalisel kooseksisteerimisel tekkinud puisniidud ja rannakarjamaad. Lääne-Eesti rannajoon on pikk ja sakiline ning rikas lindudele sobilike pesitsus- ja peatuspaikade poolest. Tähtsaim neist on Matsalu lahe roostik, kaitsealasid leidub teisigi. Asustus on siin olnud kogu aeg hõredam, suuremad linnad on eelkõige Haapsalu ja ka Lihula.

Lääne-Eesti kõige suurem linn, Eesti suvepealinn Pärnu asub samanimelise lahe kaldal Lääne-Eesti madaliku ja Liivi lahe rannikumadaliku vahele jääval Pärnu madalikul. Madala Pärnu lahe sopp ja veed on loonud siin head tingimused suvitamiseks. Pärnust lõuna poole kulgev Liivi lahe rannikumadalik läheb edasi Lätis Riiani välja. Seegi märgistab kunagist vee ja maa piiriala, mis on kogu aeg maa kasuks kasvanud. Liivi lahe rannikumadaliku iseloomulikemateks loodusvormideks on männised liivaluited ja nende taha jäävad madalamad soostunud alad. Siin asuvad ka Eesti kõrgeimad luited – kunagise mereranniku märgid, millest tänapäeval võib veepiirini olla juba mõni kilomeeter.

Lääne-Eesti maastikuvaldkonda kuuluvad ka Eesti suuremad saared – Saaremaa, Hiiumaa, Muhu, Vormsi ning veel kümned teisedki. Saarte pinnamood on tasane ning rannajooned küllaltki liigendatud ja mitmekesised. Saartel leidub nii liivast randa kui ka soostunud roostikke ja siseveekogusid. Iseloomulikud just Eesti saartele on kadakased rannakarjamaad, kuid leidub ka korralikku metsa ning iseäranis Saaremaal rannikupanku. Saarte aluspinnas domineerivad erinevad lubjakivilademed, leidub ka dolomiiti. Suuremad linnad on Kuressaare Saaremaal ja Kärdla Hiiumaal.

Madal- ja Kõrg-Eesti piirialaks on Vahe-Eesti maastikuvaldkond. See on soine ja metsane vöönd, mille põhilised osad on Kõrvemaa, Soomaa ja Võrtsjärve madalik. Kõrvemaa asub Harju lavamaa ja Pandivere kõrgustiku vahel kirde-edela suunal. Kõrb, ka kõrv tähendab eesti keeles suurt metsa ning see on alale ka nime andnud. Samas on pea pool Kõrvemaast üsna soostunud ning maastik mitmekesine – leidub ka üle saja järve. Samavõrd soostunud Võrtsjärve madalik tungib tänapäeval sügavale mandrisse, piirnedes Kesk-Eesti tasandikuga. Ajalooliselt kujutab ta endast aga kunagise Suur-Võrtsjärve põhjapoolset osa.

Soomaa on samuti iseäralik piirkond. Nagu nimigi ütleb, on tegemist suurte märgalade massiividega, mis tegelikult on jõudnud nüüd juba raba järku, kus toimub pidev turbakihi kasvamine. Iseäranis kevadeti toimuvate üleujutuste ajal saab turba tõttu kõrgemaks kasvanud rabadest otsekui saarestik; metsad, jõeluhad ja heinamaad koos inimasustusega jäävad aga kuudeks uputuse alla. Üleujutusala suuruseks on olnud kuni 175 ruutkilomeetrit. Vett kannavad siia mitmed Pärnu jõgikonna jõed, mille voolusuund siin ajuti ka muutuda võib. Soomaa külade elanikud on juba ammustest aegadest üleujutuse kui „viienda aastaajaga“ kohastunud. Meie ajani säilisid siin haavast või pärnast tehtud ühepuupaadid, mis võisid sellistena kasutusel olla juba kiviajal.

Ootuspäraselt ei ole Vahe-Eesti asustus kuigi tihe. Kõnnumaa servale jääb vaid Rapla linn. Pigem on tegemist Eesti kõige hõredamini hõlvatud osaga ja seda mõistetavatel põhjustel. Väga tihe pole elamine Madal-Eestis kunagi olnud. Maad on siin põllumajanduseks siiski kehvemad kui Kõrg-Eestis ning nii on sisemaa piirkondades asutudki ennekõike soodsamate põllumaade piirkondades küliti või hajali. Rannikul on tähtis olnud muidugi kalapüük ning Eesti rannik ja saared on täis endisi või praegusi kalurikülasid.

Madal-Eesti on oma maastikelt ja meelelaadilt Kõrg-Eestile hea vaheldus, paiguti lausa vastand. See on kohati kaootilisem ja vesisem, samas ka pehmem ja avaram – sõltuvalt piirkonnast. Ta pakub nii soiseid-võsaseid suletusi kui ka ranniku avalat meelt. Nii on loodus seda maad ja selle inimest loonud.

Kõrg-Eesti »

« eelmine järgmine »