Setode leelokoor

Traditsiooniline eesti muusikakultuur ja rahvapillid

Eesti rahvamuusika ajalugu ulatub teadaolevalt kahe-kolme aastatuhande taha. Just umbkaudu nii vanaks loetakse eesti vanema rahvalaulu – regilaulu – vormi. Võimalik, et sellesse aega on tagasi viidavad ka vanimad regilauluviisid – sageli vaid 4-5 noodi ulatuses liikuvad lihtsad meloodiajoonised.

Regilaulu ülesanne polnud ammustel aegadel kahtlemata mitte laulmine vaid laulmise pärast. Kindlasti oli siis muusikal muidki funktsioone. Laulmine võis inimesi aidata meelt muuta, et siis niimoodi uusi teadmisi hankida, musitseerimisel oli oma koht ka rituaalides ja mitmesuguses kombestikus. Regilauludes tänaseni allesolevad mütoloogilised teemad tunnistavad, et laulutekstid võisidki alguses olla otsekui hilisemad pühakirjad kirjalikes kultuurides.

Selline polüfunktsionaalne musitseerimine on olemas olnud küllap kõikides vanades kultuurides. Eesti kultuuri teeb iseäralikuks see, et vana regilaul ei kadunud uue aja ja muusikakultuuri tulekuga ära, vaid säilis suulises käibes tänapäevani. Uuemal ajal muutusid regilaulud ilmselt ka lühemateks ja lüürilisemateks. Pikimad vanad laulud ulatuvad ehk üle paarisaja värsi. Regilauludes puuduvad lõppriimid ja salmid. On aga palju arhailist mõtte- ja häälikukordust. Ka muusikaliselt on regilaul nagu tee, mis voogab, mitte rütmistatud nagu marss või polka. Tavaliselt lauldigi regilaule nii, et üks ütles ühe rea eest, mida siis teised kordasid. Selline esitusviis on väga sugestiivne ja regilaulu väest saab õigesti aru alles selle sees olles – see tähendab ise lauldes.

Eesti regilaul on suhteliselt tehislik nimetus. Tegelikult ongi regilaulud jäänud maarahva kultuuri osaks ja selle väljenduseks. Nad on nagu keskaegne ja varasem vanamuusika, mis jääb Euroopa muusikakultuuris Bachi-eelsesse aega. Võib arvata, et uuemat moodi laulud ja uuem euroopalik muusikakultuur hakkas maarahva ellu tungima ajapikku, ehk kusagilt 17. sajandist mõisaelu vahendusel. See oli epohh, mil lihtrahva elus toimusid suured muutused. Koos kõrtside ja viinapõletamisega tuli ka uus lõbutsemiskultuur, mis ei küsinud niiväga enam vanast rituaalsusest. Tulid paaristants ja uued rahvapillid.

Seda võikski lugeda ka maarahva muusikakultuuri moderniseerumise alguseks. Koostantsimine tahtis kindlamini rütmistatud muusikat ja ka valjemaid pille. Nii tulidki rahvusvahelised tantsud – polkad, valsid, reinlendrid ja muud, mis vahetasid ajapikku välja vanema laulmise järgi tantsimise, mis toimus ringis või veelgi varem ilmselt ka üksinda.

Kui varem olid põhilised instrumendid kannel ja torupill, siis nüüd said saateinstrumentideks viiul, hiljem ka lõõtspill. Muusika muutus tempokamaks ja meetrum kindlamaks. See ei toimunud kindlasti ühekorraga, vaid järk-järgult. Vanimaid ja iseloomulikumaid selleaegseid rahvatantse ongi niinimetatud labajalavalss. Selles on sees gravitatiivset maalähedust ja vähe baleriinlikku hõljumist. Nii nagu regilaulgi, säilisid 20. sajandini ka laulumängud kui näited sellisest koreograafiast, milles mehe ja naise koordineeritud koosliikumine pole esikohal.

Uus aeg tõi ka uued laulud. Need said mõjutusi kõrtsikultuurist, ilmselt ka luterlikust kirikulaulust. Üleminek vanalt laulult uuele ei toimunud ka ühe korraga, vaid pikkamisi, läbi iseloomulike vaheetappide. Vanasse stiili hakkasid sisse tulema lõppriim ja uued teemad. Regilaululik filigraansus asus taanduma sentimentaalsete ballaadide ees. Uued laulud olid küllaltki robustsed, nad muutusid või ununesid enne, kui korraliku kunstilise küpsuse saavutasid. Ajad ja moed hakkasid kiiremini vahetuma. Uuemat laulu- ja muusikakultuuri viljelesid ennekõike mehed, nii kujuneski regilaul 19. sajandiks peamiselt naiste repertuaariks.

Suured muutusid toimusid ka 19. sajandi teisel poolel koos rahvusliku ärkamisaja ja seltsiliikumisega. Just siis asuti saksa kultuuri eeskujul looma ka laulukoore, mis esitasid juba seatud koorilaule mitmel häälel. 1869. aastal toimunud laulupidu oli stardipauguks uuele rahvalikule koorilaulukultuurile, mis on Eestis populaarne tänaseni. Oma teed jätkas ka rahvapärane seltskonnatants, millel põhineb ka tänapäevane eesti rahvatants ja tantsupeokultuur. Kui toonased koreograafid eestlaste tantse 20. sajandi alguses üles kirjutama asusid, leidus neis ürgsemaid tantsuelemente juba üpris vähe.

20. sajandi rahvusriigis kujundati pärimuslikust rahvakultuurist rahvusromantiline, kunstiliselt korrigeeritud nähtus, millel polnud enam tegelikku sidet oma algse maarahvaliku keskkonnaga. Laulu- ja tantsupidudel kantavad rahvarõivad või seal esitatavad laulud-tantsud võisid põhineda autentsetel algetel, kuid tunnetuslikult olid nad juba midagi uut ja muud.

Alles 21. sajandi hakul on noorema põlvkonna eestlastel tekkinud oma muusikaliste juurtega uue suhte otsimise soov. Rahvamuusikat õpitakse ja sellega katsetatakse mitmel moel. Põhiläteteks siin on ühelt poolt vanem laulukultuur regilaulude näol, teisalt aga ka uuemad rahvalaulud, mida 19. sajandi lõpust alatessüstemaatiliselt koguma asuti. Instrumentaalmuusikas saab toetuda peamiselt vaid seltskonnatantsude viisidele.

19.-20. sajandil vallutasid rahvapärase musitseerimise taas uued instrumendid: paljukeelsed rahvakandled, lõõtsad, akordionid ja bajaanid, mandoliinid ja muudki keelpillid, viimaks kitarrid. Rahvamuusika uue tulekuga kaasajal tuli taas au sisse torupill ja ürgne kuuekeelne kannel, samuti eestirootslastelt pärinev poognaga mängitav hiiurootsi kannel. Aga ka vanemad lõõtspillid, iseäranis Lõuna-Eestis 20. sajandi keskpaigani populaarne olnud niinimetatud Teppo lõõts. Selle iseloomuliku kõla ja mängimisviisiga instrumendi lõi Võrumaa talumees August Teppo, kes neid pille ka ise hulgaliselt tegi.

Tänapäeval on kohtumised eesti rahvamuusikaga võimalikud mitmesugustel festivalidel, ennekõike Viljandi Pärimusmuusika Festivalil, Viru Folgil ja mitmetel teistelgi. Autentsetest näidetest kinni pidav on Baltica folkloorifestival.

Jätkuvalt kasutavad rahvamuusikat oma loomingus ka elukutselised heliloojad. Vana rahvamuusikat sünteesitakse džässi ja rokiga. Tuleb muidugi silmas pidada, et kõikidel neil juhtudel on see muusika läbi teinud omamoodi uuestisünni läbi modernse mõtlemise ja tänapäevaste vahendite. Kuid ehk on neiski lugudes alles mälestusi vanast kultuurist, kõlasid ajast, kui muusika tähendas rohkem suhtlemist ja suhtumist ning vähem esinemist.

« eelmine