Setod traditsioonilistes rõivastes

Lõunaeesti kultuur ja nüüdne võru-seto liikumine

Eesti kultuur kaasaegses mõttes tekkis suhteliselt hilja – 19. sajandil. See oli protsess, mis haaras siin maal kõneldud ja kõneldavaid maakeeli ja -meeli ning lõi neist paljuski mujalt saadud mallide järgi uue eesti rahvuse. See protsess andis hea lähtekoha maailma asjades rahvuse ning hiljem ka rahvusriigina kaasarääkimiseks. Samas tõi ta kaasa emantsipeerunud inimeste võõrandumise oma tegelikest lätetest, nende ümberkultuuristumise, halvemal juhul kultuurikaotuse.

Maarahvaks olemine muutus loomulikust olemisest üheks registriks modernses rahvuse kuvandis, tihti aga pigem tõrjutuks ja varjatuks kui esiplaanil olevaks. Koos ühekeelse ja -meelse rahvuse tekke, linnastumise ja juurtest eemaldumise ning ühiskondlike vapustustega sattusid ohtu ka kohalikud kultuuritraditsioonid ja nende kandajad. Teiste seas tõsiselt ka lõunaeesti kohalikud kultuurid.

Võrokesed ja setod on 19. ja 20. sajandi muutuste kiuste suutnud oma kultuurilist ja keelelist identiteeti alal hoida ning seda ka kaasajas kohandada. Lihtne pole see olnud. Võrokesed andsid modernse eestluse loomisse üksjagu palju oma potentsiaalist. Üks rahvusliku liikumise suurkujusid Jakob Hurt pooldas oma lõunaeesti päritolule vaatamata üldist põhjaeesti ühiskeelele üleminekut. Sarnaste vaadete jagajaid oli edumeelsete lõunaeestlaste seas teisigi ning nii tõrjuti kohalikkust tahaplaanile.

20. sajand ei toonud siin olukorra muutumist. Vastupidi, emantsipeerumine ja eesti kultuuri sisene ümberrahvustumine jätkus. Ametlik haridus- ja kultuurielu surusid kohalikud keeled ja nende arendamise asemel veelgi marginaalsemasse rolli. Ühiskondlikud vapustused ja muutused kujundasid ümber loomulikku keskkonda, milles seni oldi elatud.

Samas jäi või sai kodune keel ja meel paljudele omamoodi varjupaigaks muutuste keerises. See sidus inimesi kodu ja maaga isegi siis, kui neid enam ei olnud. Võrokeste olukord oli siin teistest parem seetõttu, et keeleline erinevus ning hajali paiknemine oma maanurgas aitas neil elavat omakultuurilist pruuki paremini säilitada. Maastik, selle kohad ja tavapärased tegevused hoidsid keelt ja meelt alles ka siis, kui ametlik avalikkus sellest midagi kuulda ei soovinud. Nii jäi võru keel kohaliku ühiskeelena kasutusse ja elama, kuigi pidi kandma ka omi kaotusi. Isegi kui inimeste identiteet oli juba topeldunud üldeestilisega, säilis võru keel oma kindlates olukordades – kasvõi kodustes situatsioonides – ning hoidis inimesi omamoodi tervetena.

Setude püsimajäämise põhjused on mõnevõrra erinevad. Olles kuni 20. sajandi alguseni muust eesti kultuurist eemal olnud, tuli nende inkorporeerimine noorde rahvusriiki omamoodi šokina. Muude eestlaste, ka võrokeste suhtumine setodesse ei olnud üldiselt soosiv, neis nähti pigem kultuurilist võõrast, „teist“. Setusid kaitses lisaks kultuurilisele sisemisele tugevusele ka äärepealsem asukoht riigi servas. Traditsioonilise elulaadi tugev inerts säilitas samuti nende eneseteadvust, mida alles moodsal ajal tulnud kooliharidus ning eestilik administratiivelu puudutama sai. Kui võrokesed asusid juba 19. sajandil sageli on lätetest eralduma ja individualiseeruma, siis setosid hoidsid koos ka tugevamad hõimusidemed. Setu moodne intelligentski kujunes esmakordselt välja alles II maailmasõja eelseks ajaks. Sõda lõhkus aga sellegi.

Eesti riigikultuuri huvi seto ja võru kultuuri vastu jäigi ennekõike museaalseks, mitte tulevikku vaatavaks. Ka nõukogudeaegne Eesti kultuuripoliitika säilitas sedasama joont. Koolides anti õpetust kirjakeeles ning pikka aega oli kodukeele kõnelemine seal keelatud, isegi karistatav. See tähendas aga juba 20. sajandi teisel poolel sündinud lõunaeestlaste muutumist kakskeelseteks. Vanemad kõnelesid küll lastega oma keelt, kuid need eelistasid edasi suhelda juba eesti ühiskeeles. See toimis paraku ka kohalike inimeste peal. Tänapäeval on tavaline, et emad oma lastega enam võru keelt ei kõnele ja on tähele pandud, et see on nihkunud meeste omavahelisse pruuki. Võru keelest kui emakeelest on saanud niisiis „isakeel“, milles poisid omavahel asju ajada võivad.

Kuid võrokestel on tänapäeval olemas ka oma rahvuslik kõrgkultuur, kirjandus ja teaduski. Paljud võru ja seto haritlased ei leppinud sellega, et nende kultuur hääbub või muutub teisejärguliseks. 1995. aastal loodi Võro Instituut, mille eesmärgiks ongi ennekõike võrokestele omase keele ja kultuuri elushoidmine ja uurimine nii teoreetilisel kui rakenduslikul tasandil. Võro Instituut on riiklik teadus- ja arendusasutus, mis tekkis ennekõike kohaliku eliidi entusiasmist ja missioonitundest. Loodud on võru-seto kaasaegne kirjakeel, mis omamoodi jätkab kunagise tartu kirjakeele traditsioone kaasajas. Selles keeles antakse välja raamatuid, valdavalt ilukirjandust, korraldatakse uuringuid ja konverentse.

Leidub päris mitmeid noorema põlve lõunaeesti luuletajaid ja kirjanikke – Kauksi Ülle, Aapo Ilves, Contra ja teised –, kes juba aastakümneid oma tegevuse ja vitaalsusega „võru asja“ populariseerinud on. On ka muusikuid, näitlejaid ja teisi avaliku elu tegelasi, kes end võrokese, seto või mulgina esitlevad. 2004. aastal esindas Eestit Türgis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluselgi võrukeelne laul „Tii“ (tee), mida esitas ansambel „Neiokõsõ“. Loomulikult toimub võrukeelseid teatrietendusi ning 2008. aastal esilinastus ka esimene lõunaeestikeelne mängufilm „Taarka“, mis kõneleb 20. sajandi alguse seto suurlaulikust Hilana Taarkast.

Võro Instituudile lisaks eksisteerib 1997. aastast ka Setu Arenduskeskus ning 1999. aastast Mulgi Kultuuri Instituut. Tartu Ülikooli struktuuriüksusena tegutseb Lõuna-Eesti uuringute keskus, mille ülesandeks justnimelt akadeemilisem uurimistegevus ning ka vastavate spetsialistide ettevalmistamine. Nii ongi kaitstud juba mitmeid doktoritöid lõunaeesti keele ja kultuuri alal. Võib öelda, et vaikselt ja järjekindlalt toimub lõunaeesti kultuuri eesmärgistatud turgutamine ja ergutamine, mis on eelduseks mingi kohaliku kultuuri kaasaegsele iseseisvumisele, arenemisele ja muutustega kohanemisele.

Teises küljest ei seisne lõunaeesti kultuur loomulikult uurimisasutustes või üksikutes inimestes. Need on ikkagi ajaloolised lõunaeesti piirkonnad, maastikud ja inimesed, kes kannavad vana paikkondlikku vaimu. Ega see linnades aetav uus lõunaeesti kultuur neile alati arusaadav olegi ning uutmoodi kirjakeel ja kirjaviis samuti. Nii nagu üle saja aasta tagasi pidi emantsipeeruv maarahvas end alles eestlaseks mõtlema ja õppima, toimub seesama pikkamisi ka tavaliste võrokeste ja setodega. Kultuuris murdub miski ja kasvab taas uuesti kokku. Midagi jääb ka vanaviisi alles. Ehk lõunaeestlastel nüüd rohkem kui „suur-eestil“ ärkamisaegses muutustetuhinas.

Olgu siin lõpetuseks juba üks klassikaks kujunenud lõunaeestikeelne luulenäide, luuletaja Hendrik Adamsoni (1891 – 1946) „Mulgimaale“. Mulgi keel on eesti ühiskeele oskajale ehk ka kergemini arusaadav.

Om maid maailman tuhandit
ja rahvit mitmit miljunit -
üksainus Mulgimaa.

Ää kuri kui las olla ta -
ku Pikasilläst üle saa,
suud annan mullal ma.

Ja üte aindsa mõttege
ma eidä õhtu magame
ja tõusu ommuku:

Oh kunas ma su jälle näe?
oh kunas kodun tõusup päev
ja õhtu pas'tab kuu?

Üts einanutt ek kõrreke,
ku kodust siia kaugeke
lind noka otsan tuuss -

ma ikess pääl ta otseldi
ja ütsi pisare kik vii
ta küles ära juuss.

« eelmine järgmine »