Karusepäeva tähistamine Võrumaal

Lõuna-Eesti kultuuriareaalina

Tänapäeval on lõunapoolne Eestimaa siia tuleva inimese eest esmapilgul varjatumaks jääv paikkond. Jutt käib siin ennekõike ajaloolisest Võrumaast (sinna sisse lähevad nüüd ka Põlvamaa ning otsiti ka Valgamaa), aga ka Mulgimaast (lõunapoolne Viljandimaa) ning lõunapoolsest Tartumaastki. Päris omaette piirkond on Setumaa, mis Eestile kuulub tänapäeval vaid osaliselt. Kuigi sisemiselt eripalgeline, on mõtteliselt tegemist lõunaeesti kultuuripiirkonnaga, mis põhja- ja läänepoolsest Eestist aegade algusest üksjagu erinenud on.

Lõuna-Eesti ja lõunaeestlaste lugu algab ilmselt juba tänase Eestimaa asustamisest. Nimelt on lõunaeestlaste näol tegemist kunagise omaette hõimuga, kes juba aastatuhandete eest asustasid oma nüüdset asuala, samuti suurt osa tänasest Kirde-Lätist. Võimalik, et nende paiknemise keskpunkt oligi algselt lõuna pool. Suure rahvaste rännu ajal nihkuti paratamatult rohkem põhja poole, kuhu on ka jäädud. Muinasajast teadaolev rikas Ugandi maakond oli lõunaeestlaste piirkond, mille tähtsamad asustuspunktid olid Otepää ja Tarbatu (nüüdne Tartu). Vähemalt osaliselt lõunaeestiline oli ka Sakala maakond.

Lõunaeesti keelekuju erineb tänapäevani põhjaeesti keelest ja paljuski sellele põhinevast eesti ühis- ja kirjakeelest. Ühine ajalugu on lõuna- ja põhjaeestlasi kultuuriti palju lähendanud ja seetõttu on sarnasused keelteski suurenenud. Kuid asjatundmatule põhjaeestlasele jääb korralik lõunaeesti keel ka praegu suhteliselt arusaamatuks. Teine on ka lõunaeestlaste meelelaad, mis võib mõnes tükis temperamentsem või siis ka omadekesksem olla. Keskmisest sisemaa eestlasest kipub lõunaeestlase huumorimeel erinema ning rikkam olema. Päris omaette seltskonna moodustavad siin setod – lõunaeesti keelt kõnelev rühm, kes ajalooliselt on enamuse ajast veetnud hoopis slaavi kultuurimõjude keskkonnas, kuni Eesti Vabariik nad 1920. aastal Tartu rahulepingu tulemusena endasse liitis.

Setude puhul on oletatud ka nende iseseisvat päritolu. Ajalooliselt on setode tuumala asunud tõenäoliselt hoopis tänasel piiritagusel Venemaa territooriumil, mida asustasid samuti läänemeresoome hõimud. Setusid on varem kutsutud ka Pihkvamaa eestlasteks või Pihkvamaa tšuudideks, oma kultuurilise erilisuse tõttu ka poluvertsikuteks – pooleusulisteks, kes pole kuulunud ei eestlaste ega venelaste hulka, vaid moodustanud oma tänaseni jõulisena säilinud kultuurisaare. Alates 1990. aastate algusest, mil Eesti taasiseseisvus, on Eesti ja Venemaa vahel kehtima jäänud Nõukogude Liidu aegne piirijoon, mis lõikab setode asuala kaheks. See on seto rahvale kaasajal suurimaks probleemiks. Juba nõukogude ajast asus setosid Vene poolelt Eestisse, viimastel aastakümnetel on äratulek võtnud veelgi otsustavama pöörde, tühjenenud on talud ja külad.

Kui muude lõunaeestlaste kultuur on ajapikku põhjaeestlastele lähemale nihkunud, siis setod on siingi omaette jäänud. Venelaste naabrus ja pikaajaline administratiivne kuulumine Vene haldussüsteemi tegi setodest kreekakatoliku maailma alamad. Kultuuriline piiripealsus tekitas aga olukorra, kus kristluse mõjud segunesid maausuga ning moodustasid iseloomuliku vitaalse uskumussüsteemi. Kirjaoskus ja muud modernse maailma mõjud jõudsid setodeni korralikumalt alles 20. sajandil, nii on nende rõivastuses, kommetes ja suulises pärimuses säilinud väga palju ürgset, mida muu Eesti enam ei mäleta. Hoitakse hõimuti kokku, pidusid peetakse kogukondlikult. Setu regilaulud on rikkad muistsetest mütoloogilistest ettekujutustest, mis ei taandunud ka kristluse tulekuga. Setusid arvatakse tänaseks järel olevat ehk kuni 10 000 inimest.

Lõuna-Eesti administratiiv-kultuuriline olukord on aegade jooksul Põhja-Eestist teist rada käinud. Siia on Skandinaavia mõjud kogu aeg vähemal määral ulatunud. Pärast muistset vabadusvõitlust kuulusid siinsed alad Tartu Piiskopkonnale ja Liivi ordule. Liivi sõja järel läks võim küll Rootsile, kuid 1561. – 1625. a oli Lõuna-Eesti poolakate valduses. Jesuiitide tegevuse tulemusel rajati Tartusse kolleegium, mis pani aluse Tartu kujunema hakkamisele hariduskeskuseks. Rootsi ajal 1632. aastal asutati Tartus juba ülikool ning nii on Tartu tänaseni Eesti vaimuelu keskpunkt. Arenema oli hakanud ka lõunaeestiline Tartu kirjakeel, kuid Tartu hävitamisega venelaste poolt Põhjasõjas pidurdus haridus- ja kultuurielu Lõuna-Eestis mõneks ajaks. Hiljem saavutas edu juba põhjaeestiline keelepruuk.

Juba ajalooliselt oli Lõuna-Eestil palju suhteid põhjapoolse Lätiga. Poola aeg, aga ka hilisemad sajandid Rootsi ja Vene võimu all tihendasid seda sidet veelgi. Tänasel Eestimaal kujunesid sajanditeks välja kaks suuremat administratiivüksust – Eestimaa ja Liivimaa kubermangud. Esimene neist hõlmas Põhja-Eesti, teine Lõuna-Eesti ja Põhja-Läti, millesse jäi ka siinkäsiteldav lõunaeesti kultuuriareaal. Liivimaa kubermangu pealinn oli Riia, sestap jäi Tallinn lõunaeestlastele üpris kaugeks kuni iseseisva Eesti Vabariigi tekkimiseni. Natuke erines Eesti- ja Liivimaa vahel seadusandlus ja muugi elukorraldus. Pärisorjus kaotati Liivimaa kubermangus 1819. aastal, Eestimaal kolm aastat varem.

Ka Lõuna-Eesti maastik on muust Eestist märksa künklikum ja vaheldusrikkam, seda eriti Võrumaal. Selline looduskeskkond on tinginud suurema hajaasustuse. Lõunaeestlaste iseteadlikkus tulenebki ehk nende sellisest elu-olus kajastunud individuaalsusest. Suhteliselt head põllumaad ja usinus viisid Lõuna-Eesti talupojad 19. sajandil põhjapoolsemast rahvast paremale järjele ning Mulgimaalt sai alguse ka Eesti rahvuslik ärkamine. Tänu jõukusele sai just Lõuna-Eesti piirkonniti rohkem kannatada stalinlikes Siberisse küüditamistes 1941. ja 1949. aastal. Iseäranis Võrumaa metsades jätkus relvastatud vastupanu nõukogude võimule veel 1950. aastate keskpaigani.

Nõukogude võimu repressioonid, linnastumine ja kohaliku kultuuri vaenulik hariduspoliitika viisid sajandi keskel lõunaeesti keele tähtsuse langemiseni Lõuna-Eestis. Tartu oli juba 19. sajandist hakanud kujunema linnaks, kus tänu ülikoolile ja ärkamisaegse poliitika ajamisele kippus domineerivamaks saama põhjaeestiline eesti ühiskeel.

Tänaseks Tartus enam väga palju lõunaeesti keelt ei kuule. Vähem on seda ka Mulgimaal ja Tartumaa lõunaosas, enam Võru- ja Setumaal. Ühiskeelne meedia on tegemas oma tööd ning lõunaeesti keel jäämas vähemusse iseenda maal. Ühe maakeelena on ta oma loomulikus keskkonnas siiski veel elus, selles lauldakse ja luuakse kirjandust. Võru keele mõistjaid on arvatavalt 70 000 ringis, sinna võib liita teisedki lõunaeestlased.

Ükski keel pole mõeldud ainult suhtlemiseks. Iga keel annab edasi oma maa tõelust ja peegeldab kohalike inimeste suhet oma keskkonnaga. Lõuna-Eestis seda veel mäletatakse.

« eelmine järgmine »