Tamme-Lauri

Tamme-Lauri

Eesti jämedaim ja võimsaim puu asub Võrumaal Urvaste kihelkonnas. See on Tamme-Lauri tamm või rahvakeeli lihtsalt Tamme Lauri, inimestatud puu, kel vanust võib-olla 800 aasta ringis ning ümbermõõtu 130 cm kõrgusel 8 meetrit. Iseäralik puu pole vanusele vaatamata surnud, vaid jätkab haljendamist ja ehk kasvamistki. Aegade jooksul on küll tamme sisemusse tekkinud suur õõnsus, millesse enne toestuse loomist palju inimesi võis mahtuda. Võrumaa avarusel seisev Tamme Lauri on iseenesest võimas vaatepilt ning ta on kujutatud ka Eesti Vabariigi 10-kroonisel rahatähel. Puu saamisest räägib rahvajutt:

Kui rootslased Eestist lahkuma hakkasid, lõi Rootsi kuningas Karl XII reeaisa praeguse Urvaste vallamaja lähedusse, vallamajast loode suunas umbes 500 meetrit, püsti, millest kasvas tamm. Tamm kasvab veel praegugi sääl kohal, on jäme ja paljude okstega.

On selge, et 17. sajandil Eestiski viibinud Karl XII ei saanud olla nii vana puu istutaja. Sarnast muistendit võib kuulda õige mitme Eestis kasvava vana ja võimsa puu kohta. Küll aga on muistend tahtnud tähelepanu juhtida puu erilisele staatusele, et teda sellega meeles hoida, vääristada ja nii ka kaitsta. Kuigi Tamme Lauri pole teadaolevalt teenimist leidnud „hariliku“ hiiepuuna, on rahva suhtumine temasse olnud siiski eriline. See on otseselt seotud loodususkliku ettekujutusega kõige hingestatusest ja looduses olevatest vägedest. Selleski puus on usutud elavat vaim, mis on tammele ja selle lähedal asuvale talule ka nime andnud.

Nii nagu maausus ikka, on loodusvaimudega suhtlemine eeldanud inimeselt mitte ainult oma osa nõudmist, vaid ka austust ja oskust läbi saada. Küllap tuleneb sellest ka vastakas teadmine tamme haldja olemusest. Rahvasuust on üles tähendatud selline võrukeelne lugu:

Tamme seen arvatas elävät vaim, kes saat ümbruskonda õnnetust ja kurja, kuid vahel ka hääd. Temä seen om päämiselt tulevaim ning tä om Urvaste koolimaia jõba mitu kõrda palutanu. Nimi on tulnudki sõnast Laurits – tulejumal. Ka tamme lähedal olevat talu om nakatu kutsuma Tamme-Lauriks.

Tulejumala nimi on siin saadud katoliku Laurentsiuse nimest, kes suri Rooma riigis tulesurma. Küllap aga on tulega seotud uskumusolendit tuntud ja austatud juba varemgi, kuivõrd loodusrahvad on tule ja selle taevase allika pikse taltsutajaga alati läbisaamist otsinud. On loogiline arvata, et aastasadu on Tamme Lauri olnud selle kultuse üheks keskpaigaks. Puule ja selles elavale vaimule on siis tõenäoliselt ka ohverdatud, et läbisaamist ja ohutut elu kinnitada. Tõenäoliselt on kultus taandunud suhteliselt hiljuti, kuivõrd rahvajuttudes kõneldu kinnitab mälestust loodusvaimust veel kaasajalgi.

Siin toodud muistenditeksti järgi on tulevaim osati demoniseeritud – temasse on juba suhtud kui olemuslikult pahasse, seda vaatamata talle pandud kristliku pühaku nimele. Tamme Lauri on seisnud siin otsekui vana aja meenutus uuemale rahvale, keda vanadest jumalatest ära hirmutati. Teada on, et pärast Põhjasõda tabas ka Urvaste kanti vennasteliikumise fanatism. 18. sajandi alguses hävitati siin mitmeid kohalikke hiisi.

Tamme Laurit võidi küll karta ja kahtlustada, kuid rüüstajatel ei paistnud olevat julgust kirvest nii võimsa ja kardetava väega puusse lüüa. Nii on puu pakkunud veel aastasadu varju ja kaitset karjalastele ja möödakäijatele, ju aidanud ka ausat maameest oma tegudes ja toimingutes. Sest rahvas on viimase ajani teadnud, et ka uue usu poolt äraneetud vanadelt vaimudelt võib tuge ja abi saada, kui vanale ja äraproovitule mitte selga pöörata.

järgmine »