Käsmu viikingipäevad

Põhjaranniku sõbrakaubandus ja Soome osa Eesti kultuuris

Eestlastel on ajaloos olnud ootuspäraselt kõige tihedamad suhted lähimate naabritega. Põhjarannikult Soomeni on alla saja kilomeetri ja meri pole siingi lahutajaks olnud – kui just mõni järjekordne suurvõim jalga ette panna pole üritanud. Erinevalt teistest suurematest naaberrahvastest on soomlaste näol tegemist ka eestlaste hõimurahvaga.

Enamgi veel, Soomet on muistsetel aegadel osaliselt ka lõuna poolt asustatud, niisiis voolab kaasaegsetes soomlastes nagunii osalt eesti veri. Ja vastupidi, pärast katke ja laastamist põhjasõdade aegadel on tühjaks jäänud Eesti aladele saabunud ka soomlastest ümberasujaid, kellest tänaseks on saanud juba ammu eestlased. Viimane suurem soomlaste tulek eestlaste sekka leidis aset teise maailmasõja ajal ja järel – seekord ida poolt, piiritagust Ingerimaad asustanud soomlaste näol. Seetõttu leidub tänaselgi Eestimaal küllaldaselt soome perekonnanimedega inimesi.

Päris-Soomega on ajalooliselt kõige tihedamad sidemed loomulikult põhjaranniku elanikel. Läbikäimine ja mõjutused on olnud vastastikkused. Eesti põhjaranniku keelemurre on olnud väga soomepärane. Selles pole näiteks muule Eestile iseloomulikku kolmetist väldete süsteemi. Üks tihedamaid läbikäijaid on viimase ajani olnud Kuusalu kihelkonna rahvas Tallinna lähedal. Sealses keeles, rahvalauludes ja kalendrikombestikus on jooni, mis sellistena mujal Eestis puuduvad ning viitavad soome päritolule. Inimeste läbikäimine traditsioonilises kultuuris pole olnud formaalne "kultuurikontakt" või projektipõhine visiiditamine. Soome ja eesti rannarahva ülemereelu oli vägagi eluline ja sesoonselt aktiivne.

Rahvapärane termin "sõbrakaubandus" (soome keeli "seprakauppaa") on selle suhte parim kinnitus. See on toiminud muinasajast teise maailmasõjani. Jagati ühiseid kalastuspiirkondi ning peavarjukohi rannikul ja saartel. Anti varju teineteise sadamates, kaubeldi ja peeti laatu. Võeti ülemere naisi ja peeti pidu. Suhted olid lausa perekondlikult lähedased. Selline toetav kogukondadevaheline sõbrasuhe on suurepärane näide rahvapärasest diplomaatiast ja lõimumisest, mis põhineb heal tahtel ja austusel, olles vastastikku kasulik kõigile. Kõige ehedam on ikka ju inimlikult pinnal tekkinud veendumus ja usaldus. Alanud aastatuhandel on vanad sõpruspiirkonnad oma suhteid taas elustama asunud, korraldades ühisüritusi ja -laatu Kunda ja Mahu rannas. Kas saab aga nüüdset kauplemist võrrelda kasvõi selle vitaalsusega, mis evis veel sõjaeelsetel kilulaatadel või vähe varasemal salapiirituse veol – siis, kui 1919. aastal Soomes kuiv seadus kehtestati.

Rahvapärasele areaalsele läbikäimisele lisaks on Eesti suhetel Soomega ka laiem mõõde. Eesti ja Soome ajalood on pikka aega käinud eri radu. 13. sajandist sattus Eesti enam saksa mõjude alla, Soome jäi seevastu rootsi kultuurisfääri. Seetõttu on Soome ka klassikalisem põhjamaa, Eesti aga osati kontinentaalsele Euroopale omase kultuurimäluga. Siinkohal on erinev ka rahvapärane kultuurimälu pikka aega domineerinud võõreliidi suhtes. Eestis ei kohanetud baltisaksa aadelkonnaga peaaegu lõpuni ning see jäi endast kujutama distantsil olevat võõrast meelt ja keelt. Rootsi riiklik edumeelsus pakkus soome rahvale paremaid võimalusi kaasaegseks kultuuriliseks iseseisvumiseks ja rahulikuks arenguks. Soomluse eripärade säilitamise aluseks on küllap metsik loodus ja hõre asustatus, mis on euroopa kultuuritulva rahulikult seedida lasknud. Eestlastel seevastu sajanditepikkune vaikiv vastuseis võõrvõimule ja seda õigustada püüdvale ideoloogiale, muu hulgas ka kristlusele.

Ka Vene tsaaririigis valitses Soome jaoks silmatorkav autonoomia, mis säästis elanikkonda sotsiaalsest ülekohtust. Baltisaksa aadel kauples Põhjasõja järel Vene keisrilt välja endale soodsad eritingimused. See ajaloost tuntud „balti erikord“ oli hea küll aadelkonna anakronistlikule eneseimetlusele, mitte aga eesti maarahvale. Ka 20. sajand on Eestit Soomest pigem lahutanud. Teise maailmasõja järgne maailmajaotus sundis Eesti suletud süsteemi, kus suhted läänemaailmaga olid ära lõigatud või siis iseloomulikult filtreeritud. 1944. aasta sõjasündmustes pagesid kümned tuhanded eestlased punavägede eest pigem ülemere Rootsi kui liitlaste vastu sõdinud Soome. Seega ei saanud Eestit Soomega siduma ka hilistekkelised sugulassidemed.

Ometigi kujunes Soome oma geograafilise lähedusega üheks olulisemaks infoallikaks raudse eesriide tagusest maailmast. Jutt käib siin televisioonist ja selle mõjust tavaelanikkonnale Põhja-Eestis 1970. aastatest alates. Kui tõsisemad vabaduse ihalejad KGB ebameeldiva tähelepanuga riskides läbi segajate Ameerika Hääle ja Vaba Euroopa raadiosaateid kuulata üritasid, võis pea igaüks, kel telekas kodus, üsna segamatult Soome kanaleid jälgida. Põhja-Eestist kujunes sel moel telesignaalide ulatuse järgi välja omaette kultuuriareaal, kus inimesed olid enam kursis läänelike meelelahutussaadete ja elustandardi, samuti uudiste ja ehk ka suhtlemiskultuuriga. Pealegi õppis kogu Põhja-Eesti niimoodi suhtlustasandil ära soome keele. Ka trafaretne seebikas töötas kultuurisillana, seda nõukogude võimu protestist ja vastupingutustest hoolimata. Ehkki suurem osa kaasaegsest televisioonist kipub manduma banaalsuse kesktasemele, võiks mõne Tallinna magalarajooni lagedamale platsile Soome TV auks väikse vabadussambagi püsti panna.

Teine oluline nõukogudeaegne auk vabasse maailma läbi Soome tekkis Tallinn – Helsingi laevaliini avamisega 1965. aastal. Vähemalt Soome poolelt said Eesti-huvilised tulla ja tutvuda toonaste oludega teistsuguses maailmakorralduses. Jällegi said võimalikuks isiklikud kontaktid, sedakorda küll nõukogude julgeolekuorganite kontrolliva pilgu all. Kultuurikontaktidele lisaks tärkas taas ka salakaubandus, sedakorda Soomest Eesti suunas. Läänemaailma pudi-padi omamine oli nõukogulikus puudujäägimajanduses prestiižne. Soome suhted Nõukogude Liiduga olid üldiselt küllaltki head ja Soomele majanduslikult kasulikud. Soomlastele oli (ja on) Eesti omalaadne oaas, kus võimalik emakeeles peaaegu et probleemideta hakkama saada. Loomulikult pole eesti ja soome keel enam sedavõrd lähedased, et teineteist harjutamata mõista. Ka siin mängib endiselt oma osa eestlaste traditsioonidega orientatsioon heaoluliselt parema põhjanaabri poole, mis soome keelt õppima innustab.

Eestlaste rahvuslik huvi Soome vastu sai alguse tegelikult juba 19. sajandil. Toonane kultuuriliselt edenev ning modernset rahvuslust üles ehitanud Soome oli ärkamisaegsele Eestile omalaadne ideaal, näide, kuidas iseseisvuseta väikerahvas ennast edendada suutnud on. Eesti rahvusliku ärkamisaja tegelased Kreutzwaldist Hurdani olid kontaktis soome ühiskonnategelaste ja teadlastega. Laiemat huvi küttis ka hoogustuv hõimuliikumine, mis suurendas ka lihtsates inimestes teadmisi ülemere asuvast sugurahvast. See huvi oli küll mõnevõrra ühepoolne – edenenumatele soomlastele ei olnud eestlased sedavõrd atraktiivsed. Siit on ehk alguse saanud ka soomlaste vaade eestlastele kui „väiksemale vennale“. Seda suhtumist on viimaste aastate areng Eestis küll kõvasti murendama hakanud.

Ka eesti kirjakeele tekkel on soome keel ja sõnavara olnud nii eeskujuks kui allikaks. Praegune eesti kirjaviis, mis 19. sajandi teisel poolel lõplikult võidule pääses, on eeskuju võtnud soome omast, vahetades nii välja seni kasutusel olnud saksapärase koodi. Hulgaliselt laensõnu vajasid eesti erialakeeled, mida 20. sajandi hakul usinasti looma asuti. Ka tänane eesti igapäevakeel on rikas sõnade poolest, mis tulid käibesse koos nooreestlasliku kultuuri- ja keeleuuendusega samadel aegadel. Ega ükski tänane eestlane oskaks arvata, et nii tavalised sõnad nagu tehas, uljas või jäik on veel üpris hiljaaegu soome keelest kasutusele võetud.

« eelmine järgmine »