Talu ohvrikiviga. Põhja-Eesti

Eestilik maailmavaade ajaloosündmuste peegelduses

Eesti rahvuslikku minevikku ja eestlaseks olemist on tihti seostatud iselaadse passiivsuse või ülearuse agressiivsuse puudumisega. Selles vaates on tõtt, aga ehk ka natuke soovmõtlemist. Kaugemas ajaloos ei saa ülearusest patsifismist vist kõigele vaatamata juttu teha.

Keskaegsed kroonikad ja skandinaavlaste saagad kujutavad Läänemere idakalda elanikke pigem sõjakate tülinorijatena ja endid seda enam õilsate sangaritena. Üksnes roomlane Tacitus kiidab oma 98. aastal kirjutatud „Germanias“ aestide tarmukust põlluharimises, mida muude germaanlaste viitsimatusega võrrelda ei saavat. Eesti enda ärkamisaegsed ja hilisemad ideoloogid ja mentaliteediloolased – nagu kasvõi Jakob Hurt – on eestlaste muistset agressiivsust põhjendanud toonase maailma paratamatusega või loomuliku reaktsioonina sissetungijate vastu. Juttu on tehtud ka eestlaste metsarahvalikust rahumeelsusest ning isegi melanhoolsusest, nagu kirjutas näiteks folklorist ja publitsist Oskar Loorits.

Hilisem ajalugu pole säilitanud või pakkunud väga tihedat ainest eestlaste meelest ja omaolemisest. Valgustusajani on kultuurilise „teisena“ jäädud võõraste kirjameeste fookusest pigem välja. Adekvaatseim allikas sel teemal on ehk folkloor kui tahtmatult tõene rahvapärane enesepeegeldus. Mälu ja tunnetus suulises pärimuses ulatub kogumishetkest ehk mõni aastasada ettepoole.

19. sajandi lõpust arhiivikogudes säilitatav eesti rahvaluule on tõesti rahumeelne ja väheheroiline. Selle minevikupildid on pigem toimunud negatiivset kahetsevad või eemalt reflekteerivad. Ärplemist, õigustamist ja kiitlemist on sel teemal palju vähem. Küllap siis on tõesti õigus neil, kes ka tänast eestlust tõlgendavad vaoshoitud ja tõsimeelsena, paistku see teistele kasvõi inertsuse või suletusena. Ka 20. sajandi suurimaid eesti mõtlejaid Uku Masing nägi eestlastes pigem boreaalset idarahvast kui ekstsentrilist eurooplast.

Nii või teisiti on viimased sajandid seda rahumeelsuse ja kaalutletuse kuvandit küllaltki kinnitanud. Eesti rahvuslikus ärkamisliikumises esindas mõõdukamat poolt Jakob Hurt, maandades nii oma keevalisemat partnerit ja oponenti Carl Robert Jakobsoni. Rahvuslik moderniseerumine ja emantsipeerumine toimus ennekõike kultuuriprotsessina, mille käigus asutati seltse, peeti koosolekuid ja laulupidusid, diskuteeriti ajakirjanduses ja kirjutati Vene tsaarile palvekirju. Selline „poliitika ajamine“ tõi lõppkokkuvõttes ka edu. Vaid tsaaririigi reaktsioonilisele venestusdekaadile 19. sajandi lõpus vastati tagasitõmbumisega. Vägivalda on endast pigem eemale hoida püütud ning verised sündmused kas siis 1905. aasta mässudes või esimese maailmasõja keeristes on mõjunud šokina. Ainus suurem ja õnnestunud rahvuslik sõjaline aktsioon 20. sajandil on olnud Vabadussõda, milles hukkunud sõjaväelasi ja elanikkonda võis olla kuni 5000 inimest ning mille tulemusena sai 1920. aastal Tartu rahulepingu tulemusena võimalikuks Eesti riiklik iseseisvus.

Teise maailmasõja puhkedes valis Eesti Vabariik pealtnäha alalhoidlikuma tee. Nõukogude Vene ähvarduste ja okupatsiooni vastu otsustasid president Konstantin Päts ja vägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoner vastupanu üles mitte näidata. Selle põhjuseks oli arvamus, et Venemaa sõjalise ülemvõimu vastu lootust nagunii pole, seda eriti olukorras, kus läänemaailm omapoolset tegelikku tuge ei pakkunud. Teise põhjusena taheti ära hoida sõjategevusega kaasnevaid inimkaotusi. Need otsused on hiljem sattunud suure kriitika alla. Toonastes otsustajates on nähtud isegi riigi ja rahvuse reetureid. Iseloomulik siin on ehk ennekõike mentaliteedilooline seik – püüd kompromissi hinnaga võimalikku kõige halvemat tagajärge ära hoida. Ehk siis protesteerida passiivselt ja seesmiselt õõnestades – nagu see toimus sajandite jooksul, kui maarahvas oli allutatud võõrale keskvõimule ja aadelkonnale.

Rahumeelne asjade ajamine ning püüd selle poole on eestlastele kindlat edu toonud lähiajaloos. Eesti võib olla uhke selle üle, et 1990. aastatel Nõukogude Liidu lagunemisega toimunud taasiseseisvumisprotsess kulges ilma veriste ohvriteta. See Laulva Revolutsiooni nime all tuntud ajalooline etapp sai alguse 1980. aastate lõpul niinimetatud fosforiidisõjaga. Juba 1970. aastate algusest oli keskvõim teinud plaane fosforiidikaevanduste rajamiseks tänasele Lääne-Virumaale: Toolse, Kabala ja Rakvere piirkonda. Selle tulemusena oleks äratundmatuseni kannatanud ja muutunud loodusmaastik, väga suured muutused elanikkonna koosseisus oleksid toimunud ka seoses muukeelse võõrtööjõu sissetoomisega, et kolossaalseid plaane ellu viia.

Vastuseis sai alguse toonasest Eesti NSV Teaduste Akadeemiast, mis kaevandamisplaane järjest tõrjuda püüdis. 1987. aastal toodi probleem ajakirjanduses avalikult inimeste ette ning sealt edasi muutus vastuseis juba üldrahvalikuks. Moodustatud kodanikeorganisatsioonidest tähelepanuväärsemaid oli Eesti Roheline Liikumine. Selline kodanikuinitsiatiiv toonases totalitaarses riigis oli vägagi harjumatu ja keskvõimule ebameeldiv nähtus.

Laulev Revolutsioon on oma nime saanud suurte rahvakogunemiste järgi, mis toimusid Tallinna Lauluväljakul, aga loomulikult ka mitmel pool mujal. Muusikal ja laulmisel oli sündmuste käigus kindlasti oma iseloomulik osa. Helilooja Alo Mattiisen komponeeris selleks ka eraldi viis isamaalist laulu. Üritus „Eestimaa Laul“ tõi lauluväljakule kokku umbes 300 000 inimest. Sellised sündmused suurendasid rahva ühtekuuluvustunnet, kes nüüd olid üldinimlikul pinnal ühistes huvides massiliselt kokku saanud – umbes nagu I Eesti Üldlaulupeol 1869. aastal, mil rahvas Tartus sõna otseses mõttes nägi, „kui palju eestlasi on“. Suured rahumeelselt laulvad ja oma seisukohti välja rääkivad rahvamassid olid ilmselt midagi sellist, mille vastu repressioonivõimudel relv puudus. Palju harilikumad on ju nii enne kui nüüd vägivaldsed rahvarahutused, mida on võimalik ka vägivallaga maha suruda.

Toimus ka teisi suurejoonelisi sündmusi. Stalinliku Nõukogude Liidu ja hitlerliku Saksamaa vahel 1939. aastal sõlmitud salakokkuleppe, mille tulemusel Euroopa huvisfäärideks jaotati, 50. aastapäeval 23. augustil 1989 moodustati Tallinnast Vilniuseni kulgenud ligi 620 kilomeetri pikkune inimkett, kus võis osaleda umbes kaks miljonit inimest.

Laulev Revolutsioon ei olnud muidugi vaid massiürituste jada. Selle käigus valmistati poliitiliselt väga tõsiselt ette Eestimaa taasiseseisvumist. Paljastati lähiajaloos mahavaikitud kuritegusid, vaagiti iseseisva Eesti majanduslikke väljavaateid, võeti vastu iseseisvusdeklaratsioon, toodi välja ja heisati sini-must-valge rahvuslipp, eesti keel kuulutati taas riigikeeleks, hakati registreerima iseseisva Eesti Vabariigi õigusjärgset kodanikkonda. See kodanikujulgusest alguse saanud protsess tagaski Eestile 1991. aastal lõpliku iseseisvumise ning tegelikult ka Nõukogude Liidu lagunemise, kuivõrd sündmused Eestis olid eeskujuks ka teistele endise impeeriumi rahvastele.

Kodanikuinitsiatiiv ühiskonnas eeldab mugandumisest ülesaamist ning esimesel hetkel ebastandardsena näivate mõtete väljaütlemist. Igas ühiskonnas elab alati piisavalt ka mõttelaisku ja tarbimisele orienteeritud inimesi. Nendega on võimudel või ka kommertsasutustel suhteliselt lihtne manipuleerida.

Iseseisvumise järgsel Eestil tuli võidueufooriast peagi tegelikkusse tagasi tulla. Igapäevaprobleemidega rinnutsi olles vähenes ootuspäraselt ka Laulva Revolutsiooni aegne kokkukuuluvustunne. Mõnestki toonasest rahvajuhist on nüüdseks saanud pigem erahuvidest lähtuv poliitik või kaupmees.

Siiski pole kodanikualgatus tänases demokraatiat siiski veel õppivas vabariigis kadunud. Just loodust ja traditsioonilisi väärtusi hindavad inimesed pole mõnigi kord hakanud lootma riigi lohisevale mõtlemisvõimele, vaid on ära teinud suuri asju.

Roheliselt mõtlevad kodanikud on mitmelgi korral päästnud ja puhastanud Läänemerel õlireostuse kätte sattunud merelinde. Koristatud on ebaseaduslikult maha jäetud prügilasusid. Kohalikud inimesed on vastu astunud äritegelastele, kes on soovinud nende kodukanti kasvõi vanale pühakohale elamurajoone või ettevõtlusasutusi rajada. Kollektiivne kokkutulemine, rahumeelne väitlemine ja ühine ärategemine on maarahvast aidanud nii minevikus kui ka nüüd. Inimmõistus on tõesti kõikvõimas!

« eelmine