Põlevkivikaevanduse aherainemägi Tammiku hiies Ida-Virumaal

Eesti tööstuslugu

Ida-Euroopa maadesse jõudsid kapitalistlikud omandisuhted ja sellel põhinev tööstus märksa hiljem kui Lääne-Euroopasse. 19. sajandi esimesel poolele hakkasid Vene tsaaririigis anakronismina säilinud feodaalsed majandussuhted lõpuks lagunema, mis lõi aluse ka tööstuse arengule. Tõsiseltvõetavad manufaktuurid ja vabrikud hakkasid Eestisse kerkima 19. sajandi teisel poolel. Vene riik vajas siis seoses peetavate sõdadega lisaks kahurilihale ka konkurentsivõimelist sõjatööstust. Selle kõrval tekkis Eestisse veel mitmeid tekstiili-, masina-, puidu-, paberi-, tselluloosi- ja toiduainetööstuse ettevõtteid, millesse investeerisid ennekõike Lääne-Euroopa ärimehed.

Esimesed tööstuslikud ettevõtted loodi Eestis siiski juba varem, siinsete baltisaksa mõisnike eestvõttel. Sellise kapitalismi-eelse tööstuse näidetena võiks nimetada vesiveskite rajamise või viinaajamise levimist Rootsi ajal 17. ja hiljem 18. sajandil, kui Vene riigis olid balti aadlikele taastatud nende privileegid ning siinsed provintsid nautisid majanduslikke eeliseid tänu tollipiirile muu Venemaaga. Teraviljakasvatus andis alkoholitootmisele toorainet, tootmisjääkidega nuumati härgi. Viin ja liha rikastas mõisnikke. Just sellest ajast hakkasid mõisakomplekse ilmestama viinakodade korstnad. Just siis sai alguse alkoholismi laialdasem levik ja vana maailma murenemine.

Tööstus ja industriaalne maailmavaade on oma algusest peale olnud konfliktis looduse ja sellega kooskõlas elava inimesega. Ehk alles kaasaegne postindustrialism on oma pilku tervele elukeskkonnale taas tagasi pööramas. Mitmeid tööstusettevõtteid on rajatud just looduslikult markantsetele ja pühaks peetud kohtadele. Üks iseloomulik selleteemaline konflikt on teada 1642. aastast, kui Lõuna-Eestis, tänase Osula kandis hävitasid talupojad pühaks peetavale Võhandu jõele mõisniku poolt rajatud vesiveski. Usuti, et jõe rüvetamine oli viljaikalduse põhjuseks. Talupojad ohverdasid piksejumalale härja, pidades sellekohase palvuse, millel öeldud loits on üleskirjutatuna säilinud tänaseni. Hilisematel sajanditel on Võhandule veskite rajamine siiski jätkunud, muutes jõe loomulikku sängi ja iseloomustades maailmavaate muutumist inimese omakasukesksemaks.

Võhandul asub ka vanim senitöötav Eesti tööstusettevõte – Räpina paberivabrik, mis on ühtlasi ka üks Euroopa vanimaid töötavaid paberivabrikuid. See asutati 1734. aastal ning vaatamata vahepealsetele ümberehitustele on ta hea näide omaaegsest tööstusarhitektuurist. Vabriku töötamine eeldas aga jõe ülespaisutamist, nii on sellest tekkinud paisjärv tänaseni Räpina üks tunnuseid. Lisaks katusepapile, dokumendipaberile ja muud sorti paberitoodetele trükiti Räpina paberivabrikus 1918. aastal ka noore Eesti Vabariigi rahatähti.

19. sajandil loodutest tuntumaid tööstusrajatisi on kindlasti Kreenholmi tekstiilitööstus. See vabrik on oma tegevusega neelanud Euroopa ühe kunagise suurema kose Narva jõel. Kreenholmi manufaktuuri hakati rajama 1856. aastal, paari aasta pärast olid töös esimesed 8000 ketrusmasinat. Omal ajal oli Kreenholm Euroopa suurimaid tekstiilivabrikuid, kasutades energiaks vesirataste ja seejärel turbiinide abil Narva jõe vee jõudu. Sajandi lõpul töötas vabrikus 6000 töölise ringis ning toimus tööstuse järk-järguline laiendamine.

Kreenholmi mitmerahvuseline tööliskond oli sobivaks materjaliks Vene tsaaririiki haaranud proletaarsele liikumisele. 1872. aastal toimus vabrikus streik, millesse pidi sekkuma ka sõjavägi. Loomulikult ei ole selle vastuhaku motiivid võrreldavad Pühajõe mässu omadega. Sageli juurtest lahtirebitud osavõtjatega töölisliikumises pole keskkonna või rahvuslikkusega seotud ideed kunagi esiplaanil olnud. Kapitalistlikus ühiskonnas tiivustab inimest pigem omandiiha või marksistlik soov olemasolevat ümber jagada. Sarnane kaalutlus on teinud Kreenholmist tänaseks mälestuste kompleksi. Nüüd on toota mõttekam odavama tööjõuga maades.

19. sajandi teine pool oli Eestimaa linnastumise ja moodsa internatsionaliseerimise algusaeg. Feodaalsete agraarsuhete lagunemine ajas sadu inimesi linna tööd otsima. Maarahvast hakkas üha enam saama eestlane, kes pidi oma uutmoodi identiteeti leiutama või üles leidma hakkama. Folklooris levivad sellest ajast nii klassitemaatikat ja sotsiaalseid probleeme käsitlevad uuemat sorti rahvalaulud kui pilge linnastuvate ja kreoolistunud „kadakasakslaste“ – oma tegelikust päritolust eemalduda tahtjate – suhtes. Üheskoos rahvusliku emantsipeerumisega, mis ärkamisajal toimus, ähvardas maarahvast samaaegselt ka etniline ümberrahvustumine – oht saada sakslasteks, venelasteks. Suhteid muu maailmaga tihendas ka rahvusvaheline meresõit rannikualadel, samuti Tallinn-Peterburi (1870) ja teiste raudteede valmimine.

Kreenholmi kõrval teine silmapaistev tootmisettevõte – vaguniehitustehas Dvigatel – alustas Tallinnas tööd 1899. aastal. Juba tehase rajamisel sai tööd 8000 inimest, tootmiskompleks valmis 9 kuuga. Dvigateli parimad ajad olid 20. sajandi alguskümnendil, mil töölisi oli 3000 ligi. Toodeti luksusvaguneid Hiina raudteele. Seejärel asuti valmistama ka sisepõlemismootoreid, esimese maailmasõja ajal aga juba suurtükimürske. Iseseisva Eesti riigi tarvis asus tehas tootma hobuseatru. Legendaarne ettevõte eksisteeris ka Nõukogude ajal ning sellenimeline aktsiaselts tegutseb ka tänapäeval – tõsi küll, juba energeetika- ja küttevallas.

Maksaks nimetada veel üht omaaegset Euroopa suurimat – Waldhofi tselluloositehast Pärnus. Enne esimestmaailmasõda töötas selles umbes 3000 töölist. Kuid selle ettevõttega seoses said tööd veel sajad inimesed väljaspool linna, kuivõrd paberi- ja papitootmine vajas tooraineks puitu. Pärnu ümbruse metsades on siiani sajandivanuseid raielanke. Metsa langetamine ja transportimine näiteks jõgesid pidi parvetades oli paljudele eluviisiks kujunenud juba varemgi mitmel pool Eestis. Õnneks pole viimased sajandid Eestist metsa ja sellega seotud tõekspidamisi, eluviisi ja maailmatunnetust täiesti hävitada suutnud, nagu see juhtus paljudes industriaalmaades või -piirkondades. Waldhofi vabriku lasid esimese maailmasõja ajal õhku Vene väed, kes pelgasid merelt Saksa dessanti.

Iseseisvunud Eesti Vabariik pidi oma viimasel paaril sajandil Vene impeeriumiga seotud tööstuse sellest nüüd lahti rakendama ja ümber looma. Eesti Vabariigis ei olnud enam vajadust imperiaalse suurtööstuse järele, olulisemaks ekspordiallikaks kujunesid hoopis põllumajandussaadused – kartul, peekon, piimatooted. Loojus ka proletaarne pulbitsemine, mille viimaseks ponnistuseks jäi Nõukogude Liidu mahitatud kommunistide mässukatse 1. detsembril 1924. Eesti Vabariigis hakkas tänu Kirde-Eestis leiduvale toorainele tööstuslikumalt arenema põlevkivitööstus. Rajati kaevandusi ja uusi töölisasumeid.

Eesti okupeerimine ja sidumine Nõukogude Liitu tõi taas kaasa tööstuslike tootmiskoguste kasvu. Suurriiklikult arendati tekstiili-, põllumajandus-, põlevkivi- ja energiatööstust. Kõik see eeldas ka tööliskonda, keda pärast sõda hakati sisse tooma Nõukogude liiduvabariikidest. 20. sajandi teine pool kurnas Eesti looduskeskkonda ning muutis silmatorkavalt ka elanikkonna rahvuslikku koosseisu. Proletaarne unelm sai kommunismi ootavas liitriigis lõpuks ometi teostuma hakata.

Loodusliku ja inimkeskkonna ümberkujundamine puudutas kõige rohkem Kirde-Eestit ja Tallinna, vähesemal määral ka muid Eesti piirkondi ja linnu. Virumaale hakkasid kerkima tuhamäed ja vajuma maapind kaevanduste kohal. Fosforiidisõja nime all tuntud üldrahvalik vastasseis 1980. aastate lõpust suutis ära hoida suurima senimõeldava ökokatastroofi – nõukoguliku plaani hakata Lääne-Virumaal frontaalselt fosforiiti kaevandama.

Kaasaegne Eesti on taas väiketööstuse maa, kus püütakse leida pigem innovaatilisi lahendusi ning arendatakse infotehnoloogiat. Juba anakronistlikult on Eesti aga ikkagi veel üks maailma juhtivaid põlevkiviriike. Erahuvid otsivad võimalusi uute kaevanduste rajamiseks ning põrkuvad kohalike elanike vastuseisule. Nagu 20. sajandi esimesel poolel, vajab ennekõike Eesti energeetika lahtirakendamist nõukogudeaegsest pärandist. Tänane Narva elektrijaam on Eesti energiatööstuse aluseks, kurnates samal ajal pöördumatult maa ressursse ja paisates õhku arutul hulgal kasutut soojust. Kumb jääb peale, inimene või mõistus? Võhandu jõel alanud vastasseis kestab tänases Eestis nagu ka kogu maailmas.

« eelmine järgmine »