Uurimiseks lahtikaevatud kalme Kunda hiiemäel

Kalmed, lohukivid

Aastatuhandeid on see maa siin oma elanikega kõnelenud looduse ja maastike kaudu. Inimene on nähtavale ja tunnetatavale lisanud oma lood, et ümbritsev talle arusaadavam oleks ning et tähtis ei ununeks. Kultuurimuutustega on juttude sisu võinud muutuda, kuid harilikult on tähtsamad ja silmatorkavamad kohad ikka meeltes ja meeles olnud ning tekitanud austustunnet ja virgutanud kujutlusvõimet. Jutt ei käi siin vaid tavapärastest looduslikest pühakohtadest, millega kaasaegses mõttes üleloomulik kogu aeg kaasas käinud on, vaid ka mitmetest muudest silmatorkavatest loodusobjektidest ja maastikuvormidest – nii inimtekkelistest kui ka inim-eelsetest.

Sellises suhtumises on ilmselt midagi väga üldinimlikku. Olemasolev muutub inimese jaoks tuttavamaks ja sõbralikumaks siis, kui ta selle endale selgemate seletuste kaudu seob. Selles suhte loomises võiks erinevatel puhkudel näha nii agressiivset ja rikkuvat alget (looduse vallutamine) kui ka harmoonilisemat tunnetust (osa olemasolevast koos jõukohase vastutusega). Võib arvata, et mõlemad teed on inimesele omamoodi omased olnud juba väga algusest peale. Arheoloogide andmetel on juba kiviaegne inimene suutnud mõnel juhul loodusega konflikti minna – kasvõi koos põllumajanduse tulekuga pinnast üle koormama asudes. Ka selle loo teema on Eesti vanimatest inimjälgedest, mis paljuski just ka põllumajandusega seotud.

Meie tänased arusaamad inimese ja surma seostest võivad vanu matuseviise uurides üpris peapeale sattuda. See omakorda kõneleb palju ka muistse inimese seosest siinilma ja selle toimetustega – omal ajal on ring käinud pigem sedapidi. Füüsilistest säilinud inimjäänustest on Eestimaa pind meie jaoks aastatuhandeid justnagu päris tühi olnud, kuigi muid inimtegevuse jälgi leidub juba keskmisest kiviajast, kui siinset piirkonda asustas arheoloogiline Kunda kultuur. Ka hilisemaid eelaegseid (pronksi- ja rauaaja) kalmeid uurides on teadlastele jäänud mulje, et sugugi mitte kõigi toona elanud ja surnud inimeste maised jäänused pole jätkanud meie mõttes tavapärast teekonda – näiteks maa sisse maetuna. Millest see kõik kõnelda võib?

Varaseimad teadaolevad maetud inimjäänused Eesti pinnalt on pärit noorema kiviaja algusest. Mõnevõrra varasemaid matuseid on teada tänasest Põhja-Lätist, kus toona elutses kultuuriliselt sama elanikkond. Nende matuste silmapaistvam joon on ehk see, et sageli on inimesed maetud otse eluasemete lähedusse või lausa hoonete põranda alla. See meenutaks otsekui olukorda ja tavasid mõne tänase Aafrika hõimu juures, kus esivanemate füüsilised säilmed viibivad eraldi, kuid siiski „siinsamas“, võttes nii mõnikord osa ka elavate igapäevaelust. Eluasemete lähedale on matnud ka natuke hilisemat, kammkeraamika kultuuri viljelenud inimesed. Neid matuseid on tänaseni teada all kümne. Taas on maetuid suhteliselt vähe, kuid samas on nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kinnitust paistab saavat taas oletus, et maetud on vaid erilisi surnuid – äkki neid, kelle hinge või kunagise inimterviku kõiki osi pole soovitud täiesti teispoolsusse ära saata, vaid keda on soovitud siia ilma tagasi pöörduma. Arvatavalt on sellised inimesed olnud ravijad, nõiad, šamaanid – kunagises ühiskonnas iselaadselt tähtsat rolli mänginud isikud. Võiksime siin paralleeli tõmmata kasvõi Vana-Egiptuse vaaraode ja preestrite kehade surmajärgse säilitamisega. Siinnegi kiviaegne taotlus on võinud olla üpris seesama.

Sellisena on tuttav Võru lähedalt Tamula järve äärest leitud linnutiivuline lapse matus. Muudestki haudadest on panustena tuttavad ripatsid, mis on looma- või inimkujulised ja seostatavad seeläbi abivaimude või totemistlike kujutelmadega. Usk haldjate ja loomade poolt animeeritud inimeelsesse maailma on üks näiteid inimese taktitundelisest muistsest kontaktivõtust kõiksusega. Inimese surmajärgset äraarvamatust väljendab juba päris algusest ka surnukartus, mis ürgse probleemina saadab meid tegelikult tänapäevani. Ka varastes matustes leidub sellele viitavaid jälgi – mõned surnukehad on kinni seotud, et otsekui takistada nende ootamatut isepäist tegutsemahakkamist. Kehad on olnud kaetud ookriga – vahest on ka sellel ainel olnud mingi tähtsust elavate kaitsel. Haudades on kaasas olnud ka tolleaegseid tööriistu.

Koos põllumajanduse tulekuga muutuvad ka matmisviisid. Pronksiajal, tuhatkond aastat enne meie ajaarvamist, hakatakse surnuid või nende maiselt „töödeldud“ jäänuseid matma maa peal asuvatesse kividest ehitatud iselaadsetesse matmishoonetesse. Neid nn. kivikalmeid on üldiselt kahte tüüpi. Vanemad on kivikirstkalmed, mis kujutavad endast kividest ühte või mitut kirstu, mille ümber on laotud ringikujuliselt kive või kivide ringe. Selliste kalmete läbimõõt on tavaliselt alla 10 meetri ja kõrgus 0,5 kuni 1 meetrit. Tegemist on teadlikult planeeritud objektidega ning neid on Eestist leida juba sadu. Rauaajal tulevad kasutusele tarandkalmed, mis meenutavad kiviplaatidest maa peale ehitatud ristkülikukujulisi kaste. Sellistesse kalmudesse on surnuid või nende jäänuseid võimalik matta mitu korda. Tegemist on niisiis otsekui ühishaudadega, kuigi mitte kaasaegses mõttes. Vististi on ka neisse maetud ennekõike erilisemaid surnuid.

Need kividest ehitatud hauamajad, nagu ka muud nähtavad tolleaegsed ja nüüdsedki hauatähised, on ikka midagi tähistanud ja tähendanud. Põllumajandusega tegelemine muutis inimeste suhet loodusega. Küttivate ja rändlevate nomaadide asemel asustavad metalliaegset Eestimaad juba paiksed inimesed, kelle suhe oma ümbruskonnaga on teine. Maa harimine seob inimese enam maa kui ressursiga, mis on omamoodi eraomandi algus. Omand tekitab aga alati võimusuhteid, hierarhiaid ja seadusi – nii selles kui teises ilmas. Kõrgkultuur ja selle anastavam pool ongi sageli just siit pärit. Ka esimesed teadaolevad inimese ja looduse konfliktid on arheoloog Valter Langi arvates pärit just sellest ajast – Põhja-Eesti tundlikult paepealselt pinnaselt, mis omas ajas sobis imehästi algeliseks taimekasvatuseks.

Kivikalmed ei olnud seega üksnes surnutemajad, vaid ka omandi- ja võimusümbolid. Ka tänases maailmas püstitavad omanikud või vallutajad silmatorkavaid mälestusmärke sageli veriste sündmuste paikadesse või lausa haudadele. Nende kaudu kinnistatakse identiteeti, meenutatakse või luuakse üle ajalugu, signaliseeritakse võõrastele või vallutatutele oma üleolekut ja õigust. Tähtis osa selles tegevuses on surnud või surma saanud esivanematel. Neilt oodatakse abi ja nendega manipuleeritakse. Ka kivikalmete surnud pole puhanud rahus, vaid kalmetes säilinud luid on ilmselt välja võetud ja ajuti tarvitatud elava kogukonna hüvanguks. Leidub ka põletamis- ja nülgimisjälgedega luid. Reeglina ei ole ühes sellises kirstus võimalik kokku koguda terviklikke skelette. Elavate ja surnute side on muistsel ajal olnud seega iseäranis tihe, seda lausa füüsilises mõttes.

Surnud on hakanud füüsilises mõttes rohkem rahu saama terviklikult maa alla maetuina. See viis on valdavamaks saanud viimase aastatuhande vältel, mil kasvõi kunagine tavapärane surnute põletamine on ajapikku taandunud. Kui põletamine kindlustas surnu hinge ladusama siirdumise teise ilma ning elavate suurema turvatunde halbade surnute suhtes, siis laibamatuste domineerima hakkamine on tähistanud muutusi nendes ettekujutustes – üha enam surnukehi on usutud kunagi millekski vaja minema hakkavat.

Varase põllumajandusega seoses võib Eestimaalt leida veel üht sorti mälestusesemeid, mis maastikke, inimesi ja nende probleeme suhestanud on. Need on lohukivid – iselaadsed inimtöö tulemused, mida võib leida mitmel pool maailmas, kus põlluharimisega tegeldud. Lohukivisse on tehtud üks või mitu ümmargust, harvem ovaalsema kujuga lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 sentimeetrit ning nende sügavus on 0,5 kuni 5 sentimeetrit. Näib, nagu oleks lohud hanemunaga vajutatud. Eestis on neid kive leitud ligi 2000, kõige rohkem Põhja-Eestist, ning nende lugu algab pronksiajast või natuke varasemast. Neis kivides on nähtud taas omandite piiritähiseid, oletatud on ka aukude osa arvutamisel või astronoomias.

Religiooniga seostatakse neid kive tänapäeval juba vähem – kui üldse, siis mingi kunagise feminiinse sigivusmaagiaga. Kõigele vaatamata ei ole tegemist tavapäraste ohvrikividega, nagu nad on nähtavad Eestimaa hiiekohtades. Mõnel juhul on lohukivi võinud kujuneda küll ka ohvrikiviks, mis kinnitab omakorda algul välja öeldud seisukohta – kunagi tähtsaks peetud nähtused jäävad sageli tähtsaks ka edaspidi. Ja eks seegi seleta, miks progressiusksetele on hävitamine üks edasiviivamaid jõude.

« eelmine järgmine »