Kevadised pungad

Hilismuulased tänapäeva Eestis

Eesti on olnud maa, mis juba oma geograafilise paiknemise tõttu on kogu aeg võõraid ligi meelitanud. Asend Läänemere kaldal Soome lahe ääres on tähendanud olemist ida ja lääne vahelisel kaubateel. Eestimaad on tahetud sel põhjusel tihti vallutada ja ümber kultuuristada. Suured sõjad on toonud kaasa elanikkonna hukkumist, küüditamisi ja lahkumisi. Elanikkond Eestis on mingis osas kogu aeg vahetunud nagu paljudel teistelgi läbikäidavatel ja sarnase saatusega maadel. Uued, mujalt tulnud elanikud on kaasa toonud uut verd ja uusi kombeid. Nad on vaikselt kujundanud Eestimaa palet ja osalenud selle kultuuriloos. Mõned siia tulnud rahvad – põlisvähemused – on püsinud sajandeid omakeelsetena, suurem osa kunagistest muulastest on aga ajapikku sulandunud, võtnud üle selle maa arusaamad, kombed ja keele. Nii ei teagi me neist tänapäeval enam palju.

20. sajand oli Eestile – nagu kogu muule ilmalegi – suurte sõdade sajand. Esimese maailmasõja järel iseseisvuse saavutanud riigid Läänemere idakaldal paigutusid Stalini ja Hitleri vahelise salajase sobingu tulemusena Nõukogude Liidu huvisfääri, milles lepiti konkreetselt kokku niinimetatud Molotov-Ribbentropi paktiga 1939. aastal. Sel ajal, kui Saksamaa oli pärast Tšehhoslovakkia hõivamist vallutamas Poolat, sõitsid Nõukogude väed üle Eesti piiri ja alustasid okupatsiooni, mis sõjaaegse katkestusega kestis 1990. aastate alguseni. Muu maailm vaikis, nagu sageli sellistel puhkudel.

Iseseisva Eesti Vabariigi asemel kehtestati siin 1940. aastal nõukogude võim. Pärast sõda jäi Eesti Nõukogude Liidu koosseisu ning kandis nimetust Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik. 1941. ja 1949. aastal toimusid siinse põliselanikkonna kallal stalinistlikule rahvuspoliitikale omased jõuvõtted. Kümneid tuhandeid inimesi deporteeriti loomavagunites Siberisse. Keskaegne nõiajaht oli jälle tagasi tulnud.

Nõukogude Liit asus Eestisse rajama suurtööstust, mis kurnas siinset maad ja keskkonda ning mille toodang rändas suures osas Eestist välja. Uued üüratud ettevõtmised nagu põlevkivitööstus, masinaehitus, kergetööstus ja energeetika nõudsid uusi töökäsi, neid tuli kusagilt juurde tuua. Eestisse hakati plaanipäraselt ümber asustama tööjõudu Venemaalt, Valgevenest, Ukrainast ja mujalt toonasest Nõukogude Liidust. Proletaarses vaimus toimunud värbamispoliitika väitis saabujatele, et Eestis on neid väga vaja, et neid oodatakse ja armastatakse maal, kuhu nad saabuvad. Nõukoguliku kampaania ja selle ohvrite jaoks oli Eesti otsekui järjekordne anonüümne asumaa, mida rahvamasse anastama meelitati.

Loomulikult polnud see kommunistlikus ladvikus juhuslik või läbimõtlematu tegevus. Uue nõukogudeliku kultuuri loomiseks aluseks oli inimeste juurtetus, nende lahtikiskumine oma kodumaast ning erinevate traditsioonide vulgaarne segamine. Kirju tuhmuva mäluga inimhulk sobis hästi endise elu-olu hävitamiseks ja põlisrahva vaimseks murdmiseks. Sellelaadne vaimne ja füüsiline genotsiid sadade põlisrahvaste kallal oli Nõukogude Liidus alanud juba 1920. aastatel ning suretanud edukalt välja paljud kohalikud kultuurid – unikaalsed inimese ja looduse vahelised kooslused, mis senini veel varasemate imperiaalsete püüete kiuste püsisid.

Eesti oli kujunemas järjekordseks tandriks praktikale, mida enne juba palju edukalt rakendatud oldi. Balti riikide näol polnud tegemist ka päris tavaliste asumaadega, vaid piirkonnaga, mille poliitiline ja kultuuriline kogemus hõlmas rohkem kui vaid Vene tsaaririigi rüpes olekut. Seda enam tuli siinne elanikkond ümber rahvustada, muutes nad näotuks omakultuurita nõukogulikuks massiks. Juba aastatel 1945-1950 toodi Eestisse 170 000 võõrtöölist, kes asusid valdavalt linnadesse, seda eriti Kirde-Eestis, kus tööstust arendati ja loodusressursse kurnati iseäranis tormiliselt. Hilisematel kümnenditel tulijate tulv ei vaibunud.

Saabujatele sisendati stereotüüpi Eestist kui kultuurita arengumaast, tegelikkuses mõistsid kohalejõudnud peagi, et on saabunud ettemaalitust teistsugusesse reaalsusse – kui nad seda just ise märgata ei tahtnud. Nõukogulikele ponnistustele vaatamata ei õnnestunud Eesti kultuurist teerulliga üle sõita. Nagu sajandeid ennegi, toitis maa ja maarahvas vaimselt Eesti linnu ning säilitas endist kultuuri niivõrd, kuivõrd see võimalik oli.

Inimesi on igasuguseid ning ka Eestisse saabunute hulgas leidus igasuguseid inimesi. Juurtest lahtikistus võib anda mitmesuguseid tulemusi. Uustulnukad peavad end uuesti määratlema, leidma endale uue elumõtte ja identiteedi. Võimude poolt olid need ette antud – väga multikultuursest seltskonnast pidi kujunema venekeelne nõukogude kreoolrahvas, vaba endisest kultuurimälust ja kuulekas uutele ettekirjutustele. Tingimused selleks olid kujunemas soodsaiks ning suurimaks komistuskiviks jäigi siinne kohalik kultuur ja põlisrahvas, kes eriti muutuda ei tahtnud.

Kuid ka uustulnukate seas leidus kultuurimäluga rahvusgruppe, kes Eestis mingil määral diasporaastusid. Leidus ka neid, kes eesti kultuuriga assimileerusid või muutusid kakskultuurseteks. Sellele vaatamata vähenes eesti rahvastiku osakaal siin pidevalt ning eestlasi ähvardas saatus muutuda vähemuseks omaenda maal – nagu see oli juhtunud paljudes rahvuspiirkondades Nõukogude Liidus ja nagu see on juhtunud paljudes kohtades mujalgi maailmas.

Eesti rahvuse päästis kõige halvemast Eesti taasiseseisvumine. 1990. aastatel lahkus siit üks osa siia saabunud venekeelsest või venekeelseks muutunud elanikkonnast – sõjaväelased, kaadrikarjeristid, vähem lihtinimesi, paraku ka suurem osa siinsest venekeelsest intelligentsist. Suurele osale siiajäänutest oli šokeeriv leida end riigist ja ühiskonnast, mille väärtused, ajalugu ja eesmärgid ei sobinud enam neile sisseharjutatutega. Proletaarses anonüümsuses kasvatatutele tundus ülekohtune kohaneda eesti rahvusriigis, õppida eesti riigikeelt, mida varem neilt nõutud polnud, ning olla lojaalsed kodanikud riigile, mille loojad neid ise siia kunagi soovinud polnud. Endistest mugandunud „peremeestest“ kippus saama ühiskonna marginaalne, kuid arvukas osa. See on ka tänase Eesti probleem, mis ei saa kiiresti laheneda.

Eesti riik on võrdsetel alustel pakkunud kõikidele mittekodanikele võimalust omandada riigikeel ning saada kodakondsus, mida poliitilise otsusena siin mitte juuri omavatele inimestele iseseisvuse taastamisel automaatselt ei antud. Seda võimalust on kasutatud, kuid mitte sel määral, kui oleks vaja Eesti rahvus- ja kodakondsusküsimuste täielikuks lahendamiseks. Probleemiks on osa venekeelse elanikkonna soovimatus ja omandatud abitus ühiskondlike muutustega kaasa minna. Integratsiooni Eestis ei soodusta enda huvides ka Venemaa, mille meediaväljas suur osa venekeelsest elanikkonnast elab, omamata siiani adekvaatset pilti eesti elus ja kultuuris toimuvast. Teisalt ei näita ka eestlased alati suuremat abivalmidust probleemsele vähemusele vastutulekul ega demonstreeri põlisrahvana eriti avatust ja empaatiat hilismuulastest arusaamisel. Ümberrahvastuspoliitika poolt külvatud mürgine seeme ei kanna kunagi head vilja.

Kuid nagu ajaloos ennegi, on uued inimesed Eesti ühiskonnale ka uus võimalus. Tänane Eesti ei ole kõigele vaatamata kultuuriliselt totaalselt kahestunud ühiskond. Noorem põlvkond, kes pole üles kasvanud vastastikuse umbusaldamise ja pinge õhkkonnas, pakub alati uut võimalust lähenemiseks ja paremaks edasikestmiseks. Tänane venekeelsest kodust pärit noorema põlvkonna esindaja on tihti edukas kakskeelne inimene, kes tahab elada rahulikku elu rahulikus ühiskonnas maal, kus ta on sündinud või üles kasvanud. Venemaale tagasiminek ei peibuta kaasajal enam eriti kedagi ja ka kõige negatiivsemalt häälestunutel on Eesti riigis tegelikult parem elu kui Venemaale ümber või tagasi asudes. Eesti kultuur ei murdunud 20. sajandil ning tema kestmine kutsub siinelavaid inimesi varem või hiljem sellega koos elama ja lõimuma.

« eelmine