Põlisusuliste palvus Kunda hiiemäel 2009. a.

Eesti religioosse ajaloo iseärad

Eesti on ametlike uuringute põhjal tänapäeva Euroopas kõige usuleigem maa. Selle usuleiguse mõõdikuks on ennekõike ettekujutus, et tõeliselt religioosne inimene võiks või peaks uskuma mõne maailma kirjutatud kõrgreligiooni kaanonite järgi. Näiteks olema kristlane või moslem ja omama selget ettekujutust ainulisest jumalast ja tema abiväest. Kuuluma ametlikku kogudusse ja maksma vastavaid makse. Või vähemalt tunnistama, et tal on usuga ainulisse jumalasse kõik enam-vähem korras. Küllap tulenevad sarnased kriteeriumid asjaolust, et euroopalikkuse religioosseks aluseks on kristlus kui tüüpiline monoteistlik religioon, milles dualistlikel arusaamadel on vägagi struktureeriv osa.

Pole kahtlust, et kristluse mõjud eestlaste usuelule on olnud suured. Siin maal elanud inimesed on kristlusega kokku puutunud ilmselt juba tuhatkond aastat, kindlasti enne maa ametlikku kristianiseerimist. Usutavasti puutusid läänepoolsed eestlased sellega kokku kauba- või sõjasõitudel Skandinaaviasse. On arvatud, et tõenäoliselt võisid Saaremaa vanemad olla juba enne 13. sajandit osaliselt kristlased. See tähendab, et nad paigutasid kristliku jumala ja pühakud oma animistlikku maailmapilti ühe mõeldava väena, millega kindlates situatsioonides – näiteks kristlikes maades seigeldes – arvestada ja läbi saada tuli. Selline praktiline kristlus oli küllap sajandeid omane paljudele ristitud rahvastele. Pigem maagilises kui uusaegselt religioosses ilmas elanud inimene ei osanudki teisiti kui käegakatsutavalt mõelda ning kui ilmutused või muud kogemused vastupidist kinnitanud polnud, siis oligi religioosne sfäär vaid üks kombinatsioonide ja kokkulepete väli.

Läänemere idakallas kujutas veel sajandeid pärast Skandinaavia ja Venemaa ristiusustamist paganlikku saart. Võimalik, et selle üheks põhjuseks oli pragmaatiline kaalutlus – soov mitte kuuluda ei rooma- ega kreekakatoliiklikku ilma, mis selleks ajaks omavahel juba tülli minna olid jõudnud. Selline positsioon võis pakkuda eeliseid suhtluses ja kaubavahetuses, iseasi, kui kauaks. Eesti sõnavarasse on kristlusega seotud mõisted jõudnud väidetavalt hoopis ida poolt. Papp, rist, raamat (piibli tähenduses) on just nimelt vanaslaavi laenud. Niisiis imbusid teadmised kristlusest teise aastatuhande alguses muistsesse Eestisse nii idast kui läänest. Sellisel rahumeelsel ristiusu levikul võis olla sisulisi resultaate, kuigi neist otseseid teateid pole. Pigem kõnelevad ajaloolised allikad vastalistest paganatest, kelle käitumine ja maailmavaade „õigest“ irdus.

Õnnetuseks pole vist ükski kõrgreligioon vaba anastavast püüdest end teistsuguse üle kehtestada, isegi kui vastavad pühakirjad muud väidavad. Nii on ka kristlus olnud heaks tööriistaks imperiaalsetele ja kasuahnetele püüdlustele. Poliitiliselt on kristluse vastuvõtt võimaldanud integratsiooni ja andnud eeliseid administratiivsete ja militaarsete liitude loomiseks. Enamjaolt ongi sarnased usuvahetused toimunud valitseja või ühiskondliku eliidi eestvõttel kas piitsa või präänikuga. Protsess on õnnestunud juhul, kui lihtrahvas on end uuenduste toojaga vaimselt samastada suutnud – näiteks samasse hõimu või rahvusesse kuuludes või muid huvisid jagades. Loomulikult ei ole ka siis kvalitatiivne muutus uskumises toimunud mõne aastaga. Ka Venemaal on paganlus vohanud veel aastasadu pärast vürst Vladimiri vastavat poliitilist otsust aastal 988 ning kaugemates piirkondades on ta sealse omausuga läbi põimunud tänaseni.

Eesti „ametlik“ ristiusustamine ei toimunud ilmselt kindlasti pehmeid vahendeid kasutades. Kokkuvõtvalt ajaloole tagasi vaadates ei olnud kohalikel liidritel veel 13. sajandil millegipärast soovi kogu muu Euroopa trendiga kaasa minna. Läänemere idakaldal ei olnud tekkinud ka sedavõrd tsentraliseeritud riiklust, mis oleks kuidagi sundinud sarnaseid samme astuma, kuigi eksisteeris juba seisuslik ühiskond, mida organiseeritult juhiti. Kristluse toomine muistsesse Eestisse kujuneski niisiis võõrvõimude jõudemonstratsiooniks, millele muistse vabadusvõitluse perioodil 1208 – 1227 ka üsna raevukalt vastu seisti.

Kuigi keskaegses Eestis tegutsesid mungaordud, teiste seas ka dominikaanid, kes rahvale ka emakeeles jutlustasid, tuleb katoliiklust siin käsitleda ikkagi vaid kombinatsioonis maausuga. Ilmselt oli selline sümbioosi otsimine alguses ka usulevitajate paratamatuid strateegiaid. Pühakohti ja kristlike kalendaarseid tähtpäevi asuti paigutama varasemate kohale. Selline rahvapärane kristluse ja maausu paralleelvorm võis siin eksisteerida üpris rahumeelselt mitmeid sajandeid, kuniks elanikkonna formaalsed kohustused nii religioosse kui ka ilmaliku võimu ees rahuldavalt täidetud olid. Kirikute ja kabelite kõrval elasid rahumeeles edasi ka vanad pühakohad – hiied ja teised pühaks peetavad loodusobjektid.

Reformatsioon jõudis Liivi sõja eelsele Eestimaale 16. sajandi alguses, kuid puudutas rohkem saksakeelset linnaelanikkonda. Tartus ja Tallinnas toimusid katoliiklike pühapiltide ja reliikviate hävitamised luterlusele üle läinud linnakodanike poolt, toimus järjekordne ususõda. Nii Liivi kui ka Põhjasõda seadsid vastamisi erinevaid kristluse vorme kuulutavad leerid – roomakatoliikliku Poola, kreekakatoliikliku Venemaa ning luterlikud Rootsi ja Taani. Lihtinimestele tähendas see ennekõike uusi segadusi vaimuelus ja kalendriarvestuses. Iseäranis Lõuna-Eesti käis Rootsi ja Poola vahel käest kätte. See 18. sajandi alguseni kestnud sõdade periood ei aidanud kuidagi kaasa kristluse üldrahvalikule kinnistumisele või sellega sisulisele tutvumisele.

Vene tsaaririigi koosseisus säilis Eestimaal balti erikord, mis tähendas, et siine asjaajamiskeel oli saksa ja ametlik usk luterlus – erinevalt vene keelest ja kreekakatoliiklusest Venemaal. Kirikuvõim oli saksameelne, ehkki muulastest pastorid asusid ka eesti keeles jutlustama. Rahvale tähendas see repressiivvõimu käepikendust, mitte mingisugust hingekosutust. Nagu teada, leidus Põhjasõja järgses Eestis hulgaliselt hiisi, kus usuelu toimus vanu viise silmas pidades. 18. sajandi esimest poolt võib lugeda ajaks, mil eestlastel tekkis paiguti üldisemalt mingisugune sisulisem suhe kristlusega. See on seotud Saksamaalt levinud vennastekoguduse liikumisega, mis levis pigem lihtinimeste kui võimurite kaudu ja saavutas ka talupoegade hulgas populaarsuse, iseäranis mitmel pool Lõuna- ja Lääne-Eestis ning saartel.

Vennastekoguduste usuelu pakkus vaevatud talupoegadele omalaadset ekstaatilist ja loomingulist vaimset eneseteostust, kus nad said ise aktiivsed olla. Arusaam kristlikust moraalist ja muudest õpetuslikest põhitõdedest jõudis läbi rahvaliku prisma kaasaläinud inimesteni. Kui varem olid varasemaid pühakohti hävitanud sakslastest mõisnikud ja kirikumehed, siis nüüd asusid vanu kombeid välja juurima ka lihtinimesed ise. Vennaste liikumine oli kui omalaadne kommunism, mis eeldas võrdseid suhteid kõigi – vendade ja õdede – vahel, jõukusele ja seisusele vaatamata. Liikumisel oli pooldajaid ka mõisnike ja kirikuõpetajate seas, kuid üldiselt nähti selles pigem ohtu vanale seisulikule korrale. Keisrinna Jelizaveta pidi seetõttu liikumise 1743. aastal isegi keelustama.

19. sajand, mis on kirju ühiskondlikest reformidest, kubiseb samuti sektidest ja prohvetitest. Formaalse ja rahvapärase kristluse kõrval kestab aga edasi ka maausk, ehkki järjest enam perifeeriasse tõrjutuna. Looduslikke pühakohti teatakse ja neis käiakse, kuid sellega kaasneva riski tõttu on rituaalid muutunud järjest varjatumateks ja isiklikemateks. Valgustus, kooliharidus ja üldine moderniseerumine asub ühiskonda vähesel määral sekulaarsemaks muutma. Paljud ärkamisaegsed suurkujud (Hurt, Jakobson) omavad suuremal või vähemal määral vennastekogukondlikku tausta, ärkamisaegses retoorikas kujuneb religioossest vendlusest aga sujuvalt "eestivendlus". Sajandi keskel läheb suur hulk talupoegi kampaania korras üle Vene riigiusku, millel on paljuski majanduslikud põhjused. Esimene eestikeelne ja -meelne põlvkond luterlikke kirikuõpetajaid tekib alles 19. sajandi teisel poolel ning algab luterluse propageerimine rahvakirikuna, ehkki vundamendi ladumiseks on sel teemal juba suhteliselt hiljaks jäädud.

20. sajand on ühtpidi nii luterliku kiriku kui sekulariseerumise aeg. Eesti Vabariigis hakatakse sõlmima ilmalikke abielusid ning kuigi formaalselt on Eesti luterlik maa, mida toetab ka vastav formaalne statistika, leidub ruumi ka teistele usulahkudele. 1930. aastatel tekib reaktsioonina kristlusele taarausk – paljuski loovintelligentsi ja sõjaväelaste hulgas leviv modernne omausu vorm, mis sisult on küllaltki ilmalik ja mõistuspärasele rahvuslikule progressile suunatud. Igasugused organiseeritud religioossed arengud lõikab läbi II maailmasõda ja nõukogude võimu kehtestamine. Sel perioodil on kirikuga seotud tõsiusklike väike kildkond ning kommunismivastases võitluses ei kujuta kirik institutsioonina otsest jõudu (erinevalt kasvõi olukorrast Poolas). Kristlus muutub populaarsemaks 1990. alguses, kui ühiskondliku vabanemise ja muutuste tuhinas asutakse proovima kõike senikeelatut. See laine möödub aga samuti mõne aastaga.

Tänases eesti vabariigis on olukord jõudnud oma mõneti loogilise lahenduseni. Eesti riigis on ametlikult usuvabadus. Kahtlemata on luterliku kiriku ambitsioonid suured ühiskonna probleemides kaasarääkimisel ja riigilt toetuse nõutamisel. Üldrahvalikult on kristluse osa aga kas sporaadiline või paremal juhul ebateadlik. Sedasorti religioosne kirg ja süvitsiminek on omane vaid veendunud vähemusele.

Omamoodi talupoeglik suhe usku, mis seob inimese ennekõike oma paikkonna ja maaga, on lahjenenud sekulaarsel moel omane ka tänapäeva eestlasele. Tuge leitakse paigast ja loodusest ning see on enam maailmavaade kui kitsalt usu mõistesse mahtuv nähtus. Maa ja paigamälu pole ehk tekitanud Eestis sedavõrd vulgaarset new age populaarsust nagu see on omane enam urbaniseerunud lääneilmas.

« eelmine järgmine »