Aidakatus Põhja-Eestis

Eestlased maarahvana

Maal on inimkeeles ja -kultuuris väga mitmekülgne tähendus. Suhe maasse peegeldab kultuuritüüpi ja eluviisi. Kaugust või lähedust maa endaga. Maa tähendus võib olla emotsionaalselt laetud või utilitaarselt külm. Maa võib olla elusalt animeeritud, kuid mõtestuda ka pelga esemena. Mõiste maarahvas on samuti mitmeti tõlgendatav ja eri aegadel on seda sõna ka erinevalt seletatud ja mõistetud. Maarahvaks on nimetatud omaaegseid eestlasi, kuid ka tänapäeva eestlaste seas on neid, kes ennast endiselt ja läbitunnetatult maarahva hulka kuuluvaks peavad.

Esimene seletus, mis maa ja selle rahvaga seostub, on vastandumine linnaga. See on eriti ootuspärane nüüd, kus linnastumine on kõikjal hoogsalt toimunud või toimumas ning maailma asjadele vaatamise lähtekohaks ongi kaasaegne linlik keskkond ja selles elutsev inimene. Eestlase pidamine maa- ja mitte linnarahvaks on sellest vastandumisest lähtudes ootuspärane. Eluviisilt on eestlased sajandeid talupojad olnud ning linna sattumine on neile võinud tähendada ümberrahvastumise algust – sakslaseks, venelaseks, kellekski muuks. Maakeskkond ja talupoeglik eluviis on niisiis olnud midagi sellist, mis eestlust läbi keeruliste aegade hoidnud on. Samas on kitsalt rahvusliku sidumine maaga vaid osa asja olemusest – kaasajale küll kõige mõistetavam osa, kuid mitte sugugi kõik.

Talupoja maarahvaks pidamine on kätkenud endas ka hierarhilise üleoleku väljendamist. Maarahvas tähendas mõisnike jaoks aastasadu midagi seisuslikult madalamat, kuigi sõna-sõnalt võttes elutses ka maa-aadel maal ja mitte linnas. Maast ongi sedamoodi saanud lihtsuse või lausa primitiivsuse sünonüüm, mida modernne aeg eriti võimendanud on. On tavaline, et maad ja maakeskkonda on kõige rohkem peljanud ja halvustanud just need, kes oma juured sellest alles hiljuti lahti rebinud ning sellega oma loomuliku identiteedi minetanud on. Selliste vaimsete pagulaste „teene“ – mistahes riigis või kultuuris – ongi maa ja linna erinevuste rõhutada tahtmine, seda loomulikult viimase kasuks. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandil on seda esinenud eestlastegi seas.

Kui jätta kõrvale see linlik või võõrast kultuuris pärinev seisuslik vaatepunkt, avaneb maa aga hoopis sügavamas tähenduses. Maa tähendab elamis- ja olemisviisi, kohalikkust ja sellega seotud enesemääratlust. Inimesele on vaja kohta, millega samastuda ja ilma selleta pole osatud hakkama saada. Läbi maa (tänapäeval öeldakse ka maastiku – ehkki see pole ju päris seesama) on end tunnetatud ja tundma õpitud. Loodusinimene on eneseleidmiseks pidanud maa ja selle paikadega suhtlema – kõnelema, joigama. Seeläbi on temast saanud tema ise ning see suhe iseenda maiste allikatega on saatnud ja aidanud teda kogu elu.

Moodsamas keeles on sellise suhte koondnimetus kodumaa ja seda mitte riiklikus või poliitilises sisulises haaramatuses, vaid inimlikus mõõtes – kodumaa on paikkond, milles sa oled kasvanud ja millesse sa oled sisse kasvanud, miski, millest ei saa hästi võõrduda ka eemale asudes. Kodumaatus ei ole seega mitte kodumaata olek, vaid diagnoos, vaimse ebastabiilsuse ja hingekriisi allikas.

Kodumaa ei ole seesama, mis isamaa – sõna, mida maakeeles olemas olnud pole ja mis eesti keelde laenati saksa keelest 19. sajandi teisel poolel. On kahju, kuid tundub, et mõnelegi eestlasele on kodumaa ja isamaa hakanud tähendama üht ja sama. Kuid ka väike Eesti on selleks natuke liiga suur, et ta ühele inimesele tegeliku kodumaa eest olla saaks. Või kui, siis ehk ainult päris kodumaata linlasele.

Ilmselt tajusid vana aja inimesed oma sidet kodu ja maaga erilisemalt. See tähendab, et maa oli nende jaoks oma kindla väega nähtus, nii nagu mets, jõgi, järv või surnuaedki. Selline animistlik arusaam, mis loodususksetele inimestele loomulik on, on ühtlasi tähendanud aga ka seda, et maa pole saanud olla inimese oma, vaid inimene on võinud maad kasutada ja temaga suhelda vaid kui elusa olendiga või siis tema haldjalaadse haldaja – maaisa või maaema kaudu.

Et maad on elusaks peetud, tunnistavad mitmed uskumused. Kevadisel ristipäeval ei ole tohtinud maast rohtu kiskuda või niita ega muul viisil maad häirida. Eestlastele lähedased vadjalased, kes endid samuti maarahvaks nimetanud ja pidanud on, on seda päeva kutsunud ka maahingamispäevaks – päevaks, mil maa puhkab. Austust maa kui elava vastu on tuntud aga ka väljaspool üht või teist püha – asjata ei ole keelatud maale kuuma vett valada või põhjuseta maapinda – maa rinda – lõhkuda. Kunagi on samal põhjusel isegi kaevudele allikaid eelistatud.

Austust maahaldja vastu on pidanud loomulikult tundma kõik põlluharijad – erinevalt kaasaegsetest agraarettevõtjatest, kes ei tarvitse enam hingelt maarahvas olla. Kujutlus talvel unne suikuvast ja kevadel ärkavast loodusest pole hiline loodusteadlastelt saadud uudis või poeetiline metafoor, vaid realistlik usundiline ettekujutus. Elusat põllumaad on kevadeti vastavate rituaalidega äratatud. Maas peituvat viljakust, milleta inimene elada ei saa, on kujutletud kui kevadeti ärkavat noorukit, taevase piksejumala ja emase maa ühendusest sündinud poega, kes põlluharijale eriti lähedane olnud on. Sellist kevadpoissi on tuntud paljudes usundites ning tema sügisene surm ja kevadine ülestõusmine on tegelikult aluseks ka Kristuse-kujutlusele.

Põlluharijad on teisest küljest aga inimesed, kelle juurest on üsna lühike samm selliste moodsate arusaamadeni nagu eraomand ja selle müüdavus-ostetavus ning inimese ülimuslikkus muu elava suhtes. Sellist enesekesksust on neis ajapikku suurendanud just maa annid ise – paikne põllumajandus on taganud stabiilsema äraelamise ja suurema iibe kui seda võimaldasid jahindus, korilus või nomaadlik eluviis. Nii on inimene endale ise rohkem korda minema hakanud ning ta jumal pole asunud enam mitte elavana maas, vaid kusagil kõrgel ja kaugel. Inimene on vahtinud taevasse, mitte vaadanud maha. Eluandev maa on nii muudetud rikkuse vahendiks ja seda on asutud ostma ja müüma – asi, mis looduslähedastele põlisrahvastele alati väga mõistetamatu või lausa vastuvõetamatu on olnud. Sellega on inimene aga oma suhet maaga paratamatult lõdvendanud. Ta pole enam maad uskunud sedamoodi, nagu seda tegid tema esivanemad.

Maarahva mõiste võib viidata veel muudelegi tähendusvarjunditele. Paikkonniti on maarahvas võinud tähendada sisemaa rahvast, millega on võidud vastanduda näiteks rannarahvale – inimestele, kes elavad mere ääres ja kelle elutegevus, ellujäämine ja usundilised toimingud on enam seotud olnud mere ja selle jumalatega. Animistlikes arusaamades on siis nende inimeste elugi olnud enam veehaldjate meelevallas, millest annab omakorda tunnistust ka rannarahva folkloor ja vetevalda toodavad ohvrid.

Võimalik, kuigi hüpoteetiline on oletus, et maaga on seotud olnud ka inimeste sooline identiteet. Nii on naisi võidud kujutleda meestest maisematena – emakese maaga rohkem seotutena. Meestele päralt on olnud seevastu taevane või õhusfäär. Seda mõtet kinnitab asjaolu, et keeleliselt on ka tiivulised putukad ja linnud kohati nagu meeste sfääriga seotud. Eesti keeles lendavad taeva all mesilased/mehilased ja kimalased/kiimalased, meeste genitaalid kannavad sageli lindude või nende nokaga seotud nimetusi jne. Sellised ettekujutused oleks muidugi väga ürgsed ja totemistlikud ning nüüd juba raskelt kontrollitavad.

Maa ja selle-maa-rahva nimetust sisaldavad tegelikult mitmedki etnonüümid ning see ei ole ainuomane vaid eestlastele või teistele läänemeresoome rahvastele. Selle nimetuse mõte on seisnenud selles, et inimesed on pidanud end kindla maaga või üldse maa kui sellisega seotuks – maa on mänginud esmast rolli nende enesemääratluses. Inimest pole olnud ilma maata ja oma maa, mitte küll maaomandi mõttes, on andnud inimestele inimeseks olemise tunnistuse. Tegelik maausku inimene ei ole ülbe ja teiste maainimeste suhtes üleolev. Ta teab, et nii nagu temal on oma kodumaa, on see sellisena olemas ka teisel inimesel, mis on loomulik, imeline ja austustvääriv. Iga maainimese maailmakese asub ta enda maal, kus on ta kodu ja kust ta on kasvanud. Tal võib olla kahju, kui ta ei saa aidata juurteta inimest.

« eelmine järgmine »