Leib kaitsva märgiga

Mida pühaks peetakse

Püha mõistel on oma ajalugu. Nagu muudegi asjadega, on ka pühaga nii, et erinevates traditsioonitüüpides ja loodusoludes on inimesed seda mõistnud ja mõtestanud erinevalt, konkreetsemalt või abstraktsemalt. Püha sellisel kujul, nagu kaasaegne inimene seda hoomab, on ilmselt suhteliselt noor nähtus. Nüüdsel ajal kipub see olema keeruliselt seletatav tunne, mida igaüks sellegipoolest kuidagimoodi kogeb ja kui mitte seletada, siis vähemalt kirjeldada mõistab.

Tavateadvuses on püha seotud selliste omadustega nagu puhtus ja puutumatus, ülevus ja kõrgem moraalsus. Kaasaegses individualistlikus kultuuritüübis on ka see mõiste „erastatud“. Igaühel on oma „püha“ ning selle tähendusvälja kuulub ka isiklikkus.

Võib öelda, et iga püha kohta käiv seletus on suuresti oma ühiskonna nägu ning selles mõttes võib sellel ühtpidi universaalsel fenomenil olla kultuuriti palju erinevaid esinemiskujusid. On põhjust arvata, et veel mõni aastatuhat tagasi võis muistsete eestlaste arusaam pühast olla hoopis teistsugune. Esiteks oli ta vaba kõrgreligioossetest, eelkõige kristlikku päritolu kaastähendustest, mis seostavad pühadust kitsamalt kolmainu jumala ja teda teenivate institutsioonidega. Samuti ei olnud see mõiste ehk seotud ka sedavõrd personaalsete tunnetega nagu tänapäeva sekulaarses ühiskonnas, kus püha võib olla mingi isiklik tunne, kogemus või suhe, ilma et seda kaasinimesega samal moel jagada saaks või tuleks.

Looduskultuuris elanud inimene tuletas püha esimeses järjekorras loodusest endast – tema võimsusest, aga ka anomaalsusest. On huvitav tähele panna, et paljud looduslikud pühapaigad tänapäeva Eestiski asuvad erinevate loodusvormide piiridel või üleminekualadel. Et nad juba aastasadu just seal on olnud, pole ilmselt juhus, vaid kunagisest looduslähedasest püha kontseptsioonist tulenev seaduspära. Nagu püha tunne püüdleb piiride ja nende ületamise poole, on ka pühakohad ja pühade ajad olnud kui omamoodi piirid – nii vaimselt kui ka silmnähtavalt füüsiliselt.

Hiied asuvad harva paksudes laantes või padrikutes, kui nad just tänapäevaks selliseks muutunud pole. Hoopis sagedamini kujutavad nad endast metsaservi või puude rühmi. Hiide minek on kui omamoodi jõnks, astumine ühest ruumist teise lävele või sisse. Silmatorkav on, et looduslikud pühakohad seostuvad tihti ka erilise ja silmatorkavaga – mõne vägeva puu, suure kivi või veekoguga. Ka neid pole nii-öelda pühaks peetud, vaid nad ongi olnud pühad iseeneses.

Looduses elanud inimene märkas selles katkestuskohti, teistsugust, mis ei olnud ta igapäevatoiminguteks harjumuspärane või kohane. Küngas, künklik maa, kivikülv või palgimetsaks mitte sobiv iseäralik puudekooslus teritas juba iseeneses tähelepanu ja kutsus ergast meelt küsima: kas ei taha see koht siin mulle midagi enamat kõnelda? Kas ei peaks ma oma argist käitumist siin kuidagi muutma?

Nii ei saagi inimese loodud pargitaoline haljastik olla õige hiis, samuti nagu mitte ka pügatud muruga jalgpalliväljak. Me tajume seda ka tänapäeval ja ehk on selle äratundmise aluseks metsa- ja maainimese algne pühatunne. Püha on algusest peale olnud omaette seisev ja etteantud, teda ei ole saanud ise luua ja kujundada. Seetõttu pole looduskultuurilist püha vaja ka „korras hoida“ ja klanida – niita, kaevata, harvendada või muud moodi haavata.

Kohanimede uurijad on tähele pannud, et läänemeresoome keeltes on püha tähendanud ka piiri. Paljud Pühajõed on olnud ka tegelikult eri hõimude või piirkondade piirijõed. Kirde-Eestis Toila orus voolav Pühajõgi näiteks on omal ajal eraldanud eestlasi ja vadjalasi. Paljud looduslikud pühakohad on ilmsesti ka asunud omaaegsetel piirnemis- ja kokkusaamiskohtadel.

Rituaalidesse pandud religioosne pinge on vajanud ka hiljem maandamist, seega on pühaga kaasas käinud ka pidutsemine. Kokkusaamistel on tehtud ka kaupa ja sõlmitud lepinguid, mis sellisena kuuluvad ka otsiti püha kompleksi. Eks peeti ju rahvakatoliiklikel kirikupühadelgi laata, lõbutseti ja suheldi. Paganlik püha elas ümber kirikuseintegi veel aastasadu edasi ja pühapäevased kirikuskäigud kihelkonnakeskustesse olid hilise ajani samavõrd kokkusaamiste ja infovahetuse ülesannet täitvad sündmused.

Piirilikud on olnud ka kalendaarsed pühad ja pühad ajad. Ka nende tunnetamisel pole algselt esmane olnud mitte daatumlik aja murdepunkt, vaid pigem üleminek ühest teise. Pühad on seega olnud pigem perioodid, mitte kuupäevad nagu see meile täna kalendrisse joonistatud on. Tähtsaimad pühad on loomulikult olnud looduslikud muutumis- ja pöördeajad – pööriajad ja -päevad. Päikese käigu kasvama või kahanema hakkamise hetk on olnud ümbritsetud rituaalide ja pidude perioodiga ning aeg on neis inimeste jaoks kulgenud hoopis omamoodi – nagu me kõik mõnikord tunneme, et aeg võib minna kas "kiiremini" või "aeglasemalt". Muinasjuttudest tuntud "möödus kolm päeva" peegeldab ilmselt sellist aja kulu ümbermuutmist, kus mingit oluliste sündmuste perioodi on käsitletud konstantse ajaühikuna, ehkki füüsiliselt on võinud mööduda hoopis mingi muu ajahulk. Vististi on sedamoodi pühade ajal korrigeeritud ka kalendrinihkeid, viidud inimese ja astronoomilist aega taas kohakuti.

Meie tänapäevane ajaline arusaam erineb sellest võrratult. Olles mõõdetud ja kalendritesse raiutud aja orjad, ei saagi me hästi ka pühade muistsest olemusest selget sotti. Kaasaegsele inimesele ei ava pühad nii ajalises kui ruumilises mõttes oma teispoolset külge. Ei toimu piiriületust, mis meid lõõgastuda ja paraneda laseks. Pühade rituaalne pinge on kadunud ja alles jäänud vaid pidutsemise sisutus või tsiviilrituaalide paraadlikkus.

Püha ei ava sekulaarses maailmas elavale inimesele oma teistsugust olemust, ta jääb vaid teist värvi kuupäevaks seinal rippuvas kalendris, mil usin tööluterliku taustaga kodanik võtab ette tööasjad, mida ta senini ära teha jõudnud pole. Seda suurem on siis vajadus ka oma „püha“ järele. Kui ühisrituaalide asemel on inimesi kaasaegses maailmas siduma saanud vaid töö ja kohustused, siis on selline areng väga ootuspärane. Okupeeritud sajanditel hävitati järjekindlalt ka maausu kollektiivset loomust ning tõrjuti selle pühi ja pühadust avalikust elust sügavamale inimeste enda sisse. Paljus sellisena on ta jõudnud ka tänapäeva.

Omaaegne püha on olnud niisiis pigem seisund, ajaühik ja tegu kui üksikakt, daatum või abstraktsioon. Tänapäeva tarbimisühiskonnas on need esimesena nimetatud omadused omased just poodlemisele kui kestvale „kvaliteetseisundile“, kus inimene kaubanduskeskuses oma suhet tegelikkusega muudab, end kohati ehk kellegi teisena tundes ja enda elujärge (mitte küll vaimujärge) uute asjadega rikastades. See paralleel on küll ühtpidi huumori valda kuuluv, teisalt näitab ta aga, kuidas moodsasse maailma sukeldunud ja loodusest eemale tõukunud kreool endas ikka veel vanu rütme otsib. Eestlastes säilinud side metsa ja maaga räägib aga endiselt veel ka teist lugu.

« eelmine järgmine »