Hõbevalge kaapimine Taevaskoja Emalättel

Taevaskoja

Taevaskoda asub Ahja jõe ürgorus tänasel Põlvamaal. See on looduslikult kaunis koht, kus paljastuvad kõrged liivakivikaljud, mida ürgveed kunagi selliseks uhtunud on. Sellest on paik ka oma nime saanud – kõrgeid liivaseinu on taevaskodadeks kutsuma hakatud ning nendega on seotud üksjagu rahvajutte ja uskumusi. Tuntumad neist on päris lähestikku asuvad Suur- ja Väike-Taevaskoja.

Nagu iga võimsa looduspaiga juures, ei puudu siingi kunagine ohverdamis- ja ravikoht. Paik on pikalt olnud ka rahva kokkukäimise kohaks ja on seda tegelikult tänapäevani. Kunagi on siin rahvajuttude järgi asunud ka nõupidamiskoht. Nagu muiste ikka, on häid mõtteid harjutud mõlgutama kohtades, kus võimas loodus ise tavateadvuse ümber lülitab ja arutlemise tulusamaks teeb.

Devoni aegsetest liivakivist kaljuseintest voolab välja allikaid, mis omakorda on tekitanud koopaid. Sõdade ajal on neist varjupaika otsitud. Niisamuti on räägitud koobastest algavatest salakäikudest, Väike-Taevaskoja Emaläte on teadaolevalt Riia linnani välja läinud.

Emaläte on ohvriallikas ja selle vesi tervendab silmi. Koopa ees, kus allikas välja voolab, on lohuga kivi. Ohverdamiskoht on olnud ka Suur-Taevaskoda. Ohverdatud on viljasaagi, karja sigivuse, inimeste tervise ja õnne heaks. Väärib tähelepanu, et kogu taevaskodade ala pole kunagi inimasustusest lähedalt puudutatud olnud, vaid ikka omaette puutumatuna seisnud ning salapäraste lugudega ümbritsetud olnud. Arvatavalt on need uut hoogu saanud uuematel aegadel, muutunud vana suhtes kahtlustavateks ja teiselt poolt romantilisteks. Näiteks see:

Kaldas on koopaid, millest allikad jõkke nirisevad. Koha vaatamise väärtust täiendavad hulk legende. Ühest, nimelt Vanakivi koopast, minna tee Kiievi, teise teisendi järel Riiga. Korra lasknud karjapoisid oina köiega auku, välja tõmmates olnud ainult sarved köie otsas. Ühes teises koopas olla tüdrukut õmblemas nähtud. Mehed läinud kord koopa, näinud seal väikest järve, mille keskel ohvrikivi ohvriga seisnud. Mehed põgenenud ja pärast vajunud see koopasuu kinni. Ka põrgu viia teed koopast, sisse võib küll vaadata, aga kaugemale minnes juhtuda õnnetus: kas tabada kurdiks, pimedaks või koguni hullumeelseks jäämine. Ka olla kord kirik mäkke vajunud. Mõnelt poolt peetakse kõrget kallast ohvrikohaks. Taevaskoja juures jões on kaunis suur ümargune kivi, see olla ohvrikivi ja ülevalt kaldalt jõkke langenud. Nüüd istuda näkineiu õhtuti kivil ja silida kuldkammiga juust. Kalju vahelt immitsevaist lätteist on silma-arstimiseks vett toodud.

Kunagine tähtis pühakoht on vahepeal saanud pelgupaigaks ning seejärel muutunud uue maailma silmis demoniseerunud tähendusega kohaks, kuhu sattumine mitte just alati ohutu olnud pole. Ootuspäraselt on Taevaskoda ja selle koopaid seostatud vanapaganate ja vaimolendite asupaigaga. Väike-Taevaskojas olev Neitsikoobas on just selliseid. Siin on jüripäeviti käidud kuulamas, kuidas Vanapagan oma pojale pulmarüüd kududa lasknud on. Koopasse on kadunud tütarlapsi ja koopas on usutud olevat jõkke uppunute hingi, kellest vetevaimud saanud on.

Nende põnevuslugude taga võib muidugi olla kunagine reaalsus, mis seotud inimohvri toomisega jõevette. Neitsikoobast on usutud olevat seest mitmeruumiline, sinna mineku eest on aga hoiatatud. Kas võiks ka siin taga näha viiteid kunagisele sakraalpaigale, kuhu tavainimesel asja olla ei võinud?

Suur-Taevaskojas, jõe parempoolsel kaldal kõrgetest kallastest ja puudest varjatud vana ohverdamis- ja sõjanõupidamiste koha juures asub vees Nõiakivi ehk Salakuulajakivi. Rahvajutt räägib, et see on kivistunud salakuulaja, kes muistsel ajal oli hiilinud jõkke sõjanõu pidamist salaja pealt kuulama. Kivistumise põhjustajaks on peetud nii valvuri lastud noolt, külma jõevett kui jõevaimu kättemaksu. Kuid kivi tekke seletusi on teisigi.

Lugusid, mis Taevaskojaga seotud, leidub muidki ning nende seas ei puudu ka maetud varanduste ning libahuntidega seotud temaatika. Pühakoht on olnud silmapaistev ja sidunud endaga erinevaid teateid ning uskumuslikke kogemusi.

Inimene on olnud Taevaskojast kogu aeg lummatud ning otsinud selle lähedust, samas on lood ja neis toimunud sündmused teda piisavalt distantsil hoidnud, et pühakoha rahu mitte rikkuda. Vaid uuemal ajal on jultumus neid piire murdma hakanud. Taevaskoja kaljusid on neisse nimede kraapimisega rikutud, jõele on ehitatud vesiveskeid ja 1950. aastatel hüdrojaam, mille pais siiani püha jõe veevoolu takistab.

Vana kombe kohaselt on Taevaskotta kogunetud kevadiste põllutööde lõpu ja heinaaja eel, suvise pööripäeva kandis. Suur-Taevaskoja esisel orulammil, kust helid imepäraselt vastu kajavad, on lauldud ja tantsitud.

järgmine »