Kevadlind varblane

Vene osa Eesti ajaloos

Eestimaa idanaaber on Venemaa. See on Eestist kordades suurem riik – territooriumilt, rahvaarvult, maavaradelt, poliitiliselt ja sõjaliselt jõult. Eesti elus on Venemaa kaasa rääkinud või seda teha üritanud Moskoovia Suurvürstiriigi aegadestpeale, olulisemalt alates 16. sajandist. See oli Venemaa imperiaalsete ihade tärkamisaeg ning vabanenuna mongoli-tatari ikkest asus tsentraliseeritud suurriik vallutussõdasid planeerima ja pidama. Liivi sõja puhkemine 1558. aastal ja sellega kaasas käinud rüüsteretked olid valusaks kogemuseks läänepoolsele maailmale.

Vene vürstiriikide sõjalised ambitsioonid olid märgatavad aga juba muinasajal. Üks varaseim teadaolev neist on Kiievi suurvürsti Jaroslav Targa vallutusretk Lõuna-Eestisse ning muistse Tartu vallutamine. Seda on peetud ka eestlaste esimeseks muistseks vabadusvõitluseks, mis kokkuvõttes edukalt lõppes. Pärast 30 aastat kestnud kohalolekut Tarbatus vallutasid eestlased aga linna tagasi ning ajasid venelased Lõuna-Eestist välja, mille lõpuks toimus suur lahing Pihkva all. Venelaste lühiajalisemaid sõjakäike Eestisse toimus neil aegadel veelgi, millele toimusid eestlaste vasturetked – nagu see toona tavaline näis olevat.

Vene tsaaririigi koosseisu sattus Eesti ajaloos suhteliselt hilja – Põhjasõja tulemusel 18. sajandi alusest. Nii oli täitunud Venemaa sajanditepikkune unistus jõuda välja Läänemereni. See aeg tõi kaasa suuri muutusi Vene läänepoliitikas üldse seoses Peeter I võimuaja ja Peterburi linna rajamisega Neeva jõe soodesse. Peterburist saigi impeeriumi uus pealinn, millest Balti provintsid väga kaugel ei asunud. Siiski säilis siin niinimetatud balti erikord – venekeelse ja venemeelse kultuuri, usuelu ja mõttelaadi mõju oli veel sajandeid peaaegu olematu. Eestis võimutsesid edasi baltisaksa aadlikud ning kujunes välja baltisaksa kultuur.

Sakslaste mõjuvõimu piiramine algas 19. sajandist. Kaotati pärisorjus, nõrgenesid anakronistlikud feodaalsed suhted aadli ja talupoegkonna vahel. Käsikäes sellega tegi Vene keskvõim katseid ka siinset keskkonda venelikumaks muuta, seda ennekõike ametlikus ja usuelus. Sajandi keskpaika, 1840. aastatesse jääb tsaaririigi usuvahetuskampaania, mil paremate maade saamise põhjusel läks kreekakatoliku usku 64 000 eesti talupoega. Tegemist oli ennekõike sotsiaalse protsessi, mitte religioossest veendumusest kantud sündmusega. Nii nagu mitmetel muudelgi puhkudel ajaloos, on usuvahetuseks kasutatud teisi peibutusvahendeid, sageli just materiaalseid. Vene riigis on usk olnud imperiaalse poliitika lahutamatuks komponendiks ning rahvaste assimileerimiseks on seda vahendina jätkuvalt kasutatud.

Etnokultuurilises plaanis sajandi keskpaiga sündmused Eestis erilist efekti ei andnud, kuna maarahvas jäi maarahvaks oma tegelike harjumuste, keele ja kommetega. Vene riigi rahvastik koosnes poolenisti mitte-vene elanikkonnast ning see on suureks probleemiks ka tänasel Venemaal. Märksa vulgaarsem venestusüritus Eestis toimus 19. sajandi teisel poolel, mida Eesti ajaloos tuntaksegi venestusaja nime all. See oli suunatud baltisaksa eliidi domineerimise lõpetamisele ning rahvastiku kultuurivahetusele siinmaal. Halduskorraldust, kooli- ja kohtusüsteemi muudeti sarnasemaks ülevenemaalisele. Hariduse andmise ja asjaajamise keeleks sai esmakordselt siinkandi ajaloos vene keel. Sisuliselt tähendas see lööki senise ühiskonnakorralduse pihta, kuivõrd endised ametnikud ja kooliõpetajad, kellel puudusid senini kokkupuuted vene keelega, ei saanud enam edasi töötada.

Venestuse löök oli tugevam kahtlemata siinsele saksa kultuurile. Maarahva olemist toetas traditsiooniline eluviis, aga ka ärkamisajast jõudu kogunud emantsipeerumine. Eestlased ei samastanud end ei baltisakslaste ega venelastega. Saksa kultuur oli juba 700 aasta vältel näidanud oma anastavat palet ning seetõttu oli siinsest aadelkonnast ja kirikueliidist saanud eestlaste rahvuslik vaenlane. Vene kultuuriga puudus maarahval aga sisuliselt varasem kokkupuude. Selline suhtumine valdas kuni II maailmasõja eelõhtuni, mil Nõukogude Liit Eesti Vabariigi okupeeris ning siin uusi kuritegusid toime panema asus.

20. sajandi esimene pool oli Vene imperiaalsetele ideedele ebasoodne aeg. Venemaa kandis suuri kaotusi imperiaalsõdades ning rahvaste vangla – tsaaririik – lagunes. Saksa Keisririigi abiga võimule saanud Lenin lõi aga veelgi hirmsama monstrumi – proletaarse Nõukogude Liidu, mille missioon seisnes kogu maailma vallutamises ja kommunismi utoopilises ülesehitamises. Uus suurriik ei suutnud aga vastu seista mitmete rahvaste poliitilistele vabanemispüüetele ning Vabadussõja tulemusena (1918 – 1920) kinnistus Eesti iseseisva riigina, esimest korda pärast vabaduse kaotamist muistses vabadusvõitluses 13. sajandil. Vabadussõjas pidid Eesti rahvuslikud väed sõdima nii proletaarse Punaarmee kui ka baltisaksa Landeswehri vastu, ennekõike viimases nähti ajaloolisi vaenlasi.

Lenini järel võimule saanud Stalin kehtestas Nõukogude Liidus aastakümneid väldanud türannia, mis hävitas paljud väikerahvad, ning alustas maailmavallutust II maailmasõjas. Just 1940. aastatest saavad alguse eesti rahva negatiivsed kogemused nõukogude võimu hirmutegudega – punaste karistussalkade tegevus 1941. aastal, juuniküüditamine samal aastal, mille käigus saadeti Siberisse surema üle 10 000 inimese, ning märtsiküüditamine 1949. aastal, mil deporteeriti üle 20 000 inimese, neist enamik naised ja lapsed. Venestamispoliitika vältas kogu Nõukogude aja ning 1980. aastate lõpuks oli eestlaste osakaal siin langenud 61 protsendini.

Venemaa imperiaalsed kuriteod eestlaste vastu tekitasid rahva seas negatiivse fooni kõige veneliku suhtes. Tegelikult kannatas ka vene rahvas samavõrd nõukogulike timukate käe läbi. Ajaloosündmustest välja kasvanud rahvuslikud stereotüübid on jäänud takistuseks ladusale läbikäimisele eestlaste ja peamiselt II maailmasõja järel siia saabunud venekeelse elanikkonna vahel. Erinevad väärtused ja ettekujutused ajaloo käigust, mis takistavad ühise keele leidmisel ja igapäevaelu probleemide lahendamisel. Imperiaalselt meelestatud venelaste osa on pidanud pettuma neile ajaloos taas osaks saanud löögi tõttu. Neile näib ebaõiglane, et üks rahvas soovib vabana elada omal maal ilma „suure venna“ eestkosteta. Vene imperialismi on ikka toitnud pidev mitte-venelaste ümberrahvastamine. Pahatihti võivad kõige innukamad šovinistid olla just hilisemad kultuurivahetajad, kes ei soovi mäletada oma tegelikke juuri.

Kuid oma keskkonnas elav venelane on tegelikult soe ja abivalmis inimene. Ka tema armastab kodumaad ja saab aru, et teistel inimestel on samasugune õigus oma keelele ja kultuurile. Suurem rahvas kipub igal pool väiksemate suhtes kohati käituma kohmaka karuna, kes ise märkamata enda ümber midagi ära tallab ja see ei kehti ainult vene kultuuri kohta.

Väikesed rahvad on aga veendunud, et ka nende kogemus ja isemoodi olemine maksab maailmas midagi ning mitmekesistab üleilmset kooslust. Väikerahvaste natsionalism algabki sellisest eluõiguse nõudmisest, mida suurrahvad aga omamoodi tõlgendama kipuvad.

« eelmine