Kallaste on tuntud seal igal aastal toimuva sibulalaada järgi

Etnilised idapoolsed rahvusrühmad Eestis

Peipsi järve kaldaaladel elavad 16. – 17. sajandist alates erinevad venelaste rühmad, kes sajandite jooksul on eluga siin kohanenud ning põlisrahvast naabritega hästi läbi saama õppinud. Valdavalt Peipsi põhjarannal elavate kreekakatoliku usku venelaste näol on ilmselt tegemist ida poolt omal ajal ära jooksnud sunnismaiste talupoegadega, kes tühjadel, liivastel ja põllupidamiseks kehvadel kallastel kalapüügiga tegelema hakkasid. Peipsi läänerannikul, Mustvee ja Kallaste kandi külades elavad aga 17. sajandi lõpust vanausuliste rühmad – Vene impeeriumi ametlike kirikuvõimude eest siia põgenenud rahvas, kes on kaasa toonud ja säilitanud oma vanu ja unikaalseid kombeid tänapäevani.

Õigeusklikele ja vanausulistele venelastele lisaks on Alutaguse metsades Iisaku kandis 20. sajandi esimese pooleni elanud ka nn. poluvernikuid – luteriusulisi venekeelseid inimesi. Viimane fakt on üpris kurioosne, kuivõrd ajalooliselt pole seda usulahku omaks võtnud venelasi mujalt maailmast teada. Kindlasti on vene rahvusest inimesi Eestisse sattunud ja siin elanud varemgi, kuigi pole teada nende järjepidevamast püsimisest siinmaal. On päris usutav, et osad nimetatud etnilistest eestivenelastest on kujunenud ka ümberrahvastumise käigus. Siinkohal tuleks juttu teha ühest vanast, huvitavast ja tänaseks peaaegu hävinud rahvast – vadjalastest.

Tänapäeval elab väheseid vadjalasi veel vaid paaris Soome lahe äärses külas Venemaal Leningradi oblastis. Endisajal on tegemist olnud aga suurema hõimuga, kes oma keelelt ja kultuurilt olid põhjaeestlastele üpris lähedased. Muinasajal on oletatud vadjalaste asumist Ida-Eestis Vaiga muinaskihelkonnas. Arheoloogilisi vadjapäraseid kalmeid leidub ka Kirde-Eestis. Niisiis on tegemist Eesti põlisrahvaga, maarahva hulka kuulunud inimestega. Nimega maavätši on vadjalased tundnud end ka veel 20. sajandil. Oma keelt on nad sarnaselt eestlastelegi nimetanud maakeeleks. Vadja keel ongi maailmas eesti keelele lähedaseim. Niisiis on vadja hõimud ajalooliselt asunud nii lääne kui ida pool Peipsit, suuremas osas aga Peipsist põhja pool Soome laheni välja – ajaloolisel Ingerimaal, kus nad säilisid ka viimastel sajanditel. Muinas-Vene Novgorodi vabariigis moodustasid vadjalased ja nendega seostatud maa-alad ühe riigi viiest põhialast.

Muinaseestlaste ja vadjalaste osatine lahknemine algas tõsisemalt ehk 13. sajandist, pärast seda, kui ristisõja käigus Eesti sakslaste poolt vallutati ning nende edasine ittatung Peipsi järve joonel peatus. Sedasi jäigi suurem osa vadjalasi Vene riigi ja kultuuriruumi sisse. Kuid kindlasti jäi vadja elanikkonda ka Eestisse ja edasised suured sõjad tõid tõenäoliselt põgenike näol lisagi. Kirde-Eesti Alutaguse metsade kandis leidub vadi-tüvelisi kohanimesid, on ka sarnaseid perekonnanimesid. Alutaguse metsad olid üldse huvitavaks puhveralaks, kuhu hädade ja laastamise eest varjuti. Seal kujunes erinevate rahvagruppide külasid, oli läbikäimist ja segunemistki. Ajapikku vadjalased eestistusid, mälestused nendest elavad edasi nimedes ja eestlaste geenides.

Üpris usutav on ka oletus, et varemnimetatud poluvernikute – pooleusuliste – päritolu võib olla seotud vadjalastega. Teateid selle rahva kohta on suhteliselt vähe ja uut infot leida juba päris võimatu. Viimased venekeelsed poluvernikud eestistusid kusagil 20. sajandi keskpaigas, assimileerumisprotsess oli aga alanud juba varem. Poluvernikute endised külad Peipsis põhja poole jäävates metsades on küllap olnud vadjalikud. Muidugi on siin küsimus, miks nad viimastel aegadel vene keelt kõnelenud on ja mis põhjusel luteri usku üle mindi. Seletada saab seda ilmselt ennekõike nõnda, et osati võis tegemist olla Ingerimaalt saabunud luterlastega, kes saabusid sealt pärast Rootsi võimu langemist 18. sajandil. Niisiis tundub tõenäoline, et ka poluvernikute etnogenees on seotud mitme ida poolt tulnud rahvagrupiga.

Venekeelsed vanausulised saabusid Peipsi läänerannikule Venemaalt ja Poola võimu all olnud Ida-Lätist. Vanausuliste tagakiusamine ja hävitamine Venemaal algas 17. sajandil, kui kirikupea Nikon 1652. aastal kiriku kombestikku Kreeka omadega vastavusse viima asus. Paljud usklikud olid sellele vastu ning tahtsid kinni hoida Venemaal vahepealsetel aegadel välja kujunenud ja tihti üpris mitmekesistest tavadest. Kombestiku uuendamine oli aga impeeriumi usupoliitika osa ja sellest keeldujaid – vanausulisi – hakati represseerima. Vanausulised pagesid mitme lainena Venemaa vähemasustatud piirkondadesse – Siberisse, Uuralitesse, põhja, samuti riigist välja – Poola ning toona Rootsi võimu alla kuulunud Baltikumi. Kõikjal on nad jätkanud oma kommetest kinnipidamist ja ühtehoidvat eluviisi, kuigi kaasajal teeb moderniseerumine ja sekulariseerumine ka siin oma töö.

Keerulise saatuse ja maailma mööda laialipillutuse tõttu on ka vanausuliste kombestik paikkonniti erinev. Üldiselt jaotuvad nad preestritega ja preestriteta kogukondadeks. Viimased neist ei tunnista mingisuguseid kiriklikke hierarhiaid ning peavad üksteist nii koguduses kui kõigevägevama ees võrdseiks. Sellised on ka Eestisse jõudnud vanausulised – sektide järgi fedossejevlased ja pomoorlased. Vanausulised on end eemale hoidnud muu maailma melu, iseäranis aga õigeusklike venelaste eest, kellega nad samastuda ei soovi. Nende eluviisis pole aga agressiivsust ja konfliktsust, vaid soov püsida oma veendumuste järgi end muude asjadesse segamata.

Vanausuliste ja ka Peipsi põhjaranniku venelaste elu on hea näide kohastumisest ja rahulikust kooseksisteerimisest erinevate rahvaste vahel. Pole teada, et viimastel sajanditel oleks siin usulisel või etnokultuurilisel pinnal silmatorkavaid konflikte olnud. Õigeusklike venelaste respekt eestlaste suhtes avaldub näiteks legendis, mille kohaselt eestlased olid omal ajal annetanud maa peale laskunud Pühtitsa Jumalaema ikooni venelastele, kui erilise, kuid neile endile mittevajamineva asja. See õigeusklike jaoks oluline pühapilt asub tänapäeval Kuremäe kloostris, endisele hiiele rajatud tsaaririigi aegse imperiaalse venestuspoliitika tähtsaimas religioosses kantsis. Siinseid põlisvenelasi pole aga õiglane süüdistada Venemaa suurriiklikus anastamisihas. Paljuski on nad ju pidanud olema sellesama nähtuse ohvrid.

« eelmine järgmine »