Kalevipoja kuju Avinurmes Virumaal

Kalevipoeg ja „Kalevipoeg“

Eesti rahvuseepos „Kalevipoeg“ on maailmas üksjagu tuntud. See on sümbol ja kirjandusteos üheaegselt. Sümbol seetõttu, et on eestlaste rahvusliku ärkamise ajal 19. sajandil ja hiljemgi mänginud olulist rolli modernses identiteediloomes. Kirjandusteos, kuna tegemist on teksti, raamatuga, mis auväärselt kaunistab paljude eestlaste kodust raamaturiiulit. Kuid nii sümbolil kui ka tekstil oma eellugu, mis ulatub tagasi varasematesse aegadesse ja maarahva traditsioonilisse kultuuri.

Eepose loomise idee sündis 19. sajandi algupoolel Õpetatud Eesti Seltsis, haritud estofiilide ringis, kes teoretiseerisid maarahva kestmajäämise üle muutuvas maailmas. Maarahva traditsiooniline paigaidentiteediga seotud kohalik eluviis ja maailmapilt ei näinud sobivat uueneva aja nõuetega. 1839. aastast pärit programmilises sõnastuses nõudis Seltsi liige Julius Schultz-Bertram rahvale „eepose ja ajaloo andmist“, millega tee uuenemise ja tuleviku suunas näis avanevat. Eepose esimesi loomahakkajaid oli Friedrich Robert Faehlmann, eestlasest arst, kes uuris rahvasuust kogutud loodushiiu ja vägilasega seotud muistendeid ning seadis proosavormis kokku eepose süžeelist järgnevust. Eepose loomine näis esialgu ikkagi olevat otsekui Seltsi siseringi katsetuslik hobi, millele andis indu soome rahvuseepose "Kalevala" olemasolu (ilmus esmakordselt 1835. a) ning selle looja Elias Lönnroti Eesti-kylastus 1844. aastal.

Faehlmann suri 1850. aastal. Tema arstist kolleeg Friedrich Reinhold Kreutzwald jätkas eepose loomist. Erinevalt Faehlmannist oli Kreutzwaldi plaan luua eepos kindlasti värsivormis – sarnaselt "Kalevalale" ning eesti vanematele rahvalauludele – regilauludele. Õnnetuseks oli regilaulude seas eepilisi, Kalevipojast kõnelevaid lugusid väga vähe. Needki tundsid sellenimelist tegelast pigem kui negatiivset kangelast – naisterahvaste ahistajat või kuju, kellega laulude ühiskond end pigem ei seostanud. Eepose allikateks kujunesidki seega proosavormis rahvajutud Kalevipojast ning Kreutzwaldi enda fantaasia nende lugude kokkupõimimisel ja värsistamisel. Raamatulik eepos eeldas ju mingisuguse lineaarse süžee olemasolu. Folkloor oma loomuselt sellist võimalust otsese“lt ei pakkunud – vähemalt mitte 19. sajandi regilaul, kus domineeris juba naiselik lüürika, mitte eepiline tsüklilisus.

Esimene „Kalevipoja“ variant, niinimetatud „Alg-Kalevipoeg“ valmis 1853. aastal. Kreutzwald täiendas seda versiooni veel kaheksa lauluga. Valminud eepost oli tsaaririigi tsensuuri tõttu raske välja anda. Aastatel 1857 – 1861 ilmus „Kalevipoeg osadena ning saksakeelse paralleeltõlkega. See väljaanne laiematesse rahvahulkadesse ei jõudnud ning jäi kättesaadavaks vaid elitaarsetele ringkondadele. Eepose rahvalik väljaanne trükiti 1862. aastal Soomes Kuopio linnas, kus olud eepose ilmutamiseks märksa rahulikumad ja soodsamad olid. Väljaandmiseks oli vajalik teose ettetellijate olemasolu ning raamatu müük teenis end vaevaliselt tasa. Siiski algas sellest väljaandest „Kalevipoja“ võidukäik, mis seisnes ennekõike tema mõjus moderniseeruva rahva teadvusele.

Eepos oli ärkamisajal tõesti minevikulise kirjaliku ajaloo eest, kuigi tegelikult oli tegemist pärimuslikel ainetel seisneva autoriloominguga. Sestap ongi soomlaste, eestlaste, lätlaste ning teistegi Ida-Euroopa rahvaste moderniseerumist nimetatud etnograafiliseks – see põhines muistsest pärimusest uude aega toodud narratiividel, mitte kirjutatud ajaloo faktidel, kuulsusrikkal minevikul või ajaloolistel kangelastel. Tõsi, 19. sajandil tuli päevavalgele ka vanemat kirjutatud ajalugu, mis siinset minevikku puudutas – ennekõike Henriku Liivimaa kroonika, mis peegeldab maa vallutamist 13. sajandil. Ärkamisaegsed haritlased asusid ka seda tutvustama ja propageerima ja nii lisandus poeetilisele ajaloole ja tegelikku.

"Kalevipojas" domineerib siiski pseudoajalooline ja -mütoloogiline liin, kuigi mitmed sündmused selles on omamoodi tõelised, nagu näiteks võitlus maad vallutama tulnud raudmeestega. Ilmsesti oli sellist käsitlust omas ajas aga vaja, see oli iseloomulik epohhi rahvusromantilisele paleusele kogu Euroopas. Võimalik, et sellisest käsitluslaadist sai peagi ka „Kalevipoja“ nõrkus – seda juba hilisemate omamaiste haritlaste silmis, kes nägid eeposes vaid keskpärast, sentimentaalset või staatilist teksti. Kreutzwaldile on hiljem ette heidetud kesist luulekeelt, mis ei küüni kuidagi ehtsa rahvalaulu stiilini. Süüdistused on omamoodi küll õigustatud, samas on eepos just sellisena teinud oma töö rahva äratamisel ja innustamisel.

Eeposest on pooleteise sajandi jooksul ilmunud palju kordustrükke, „Kalevipoega“ on tõlgitud rohkem kui kümnesse keelde. Küllap on juba aastakümnete taha jäänud need ajad, mil „Kalevipoega“ Eestis hoolega loeti ja mil suhe sellesse noor oli. Sellegipoolest on ta sümbolina inimeste teadvuses alles, teenitult ja tähtsalt. „Kalevipoja“ kestmist kaasaajal tunnistab ka humoorikas suhtumine temasse. Just uued humoorikad vaated ja formaadid kinnitavad teose ja tema peategelase vitaalsust. Ilmunud on Kalevipoja memuaarid, tema tegemisi on kujutatud muulgi viisil äraspidiselt.

Kes on aga tegelik rahvaluuleline Kalevipoeg? Vististi üsna vanapagana sorti hiid, keegi, kes seisis ühe jalaga looduses ja teisega inimühiskonnas. Ürglooja, kelle künnivagudest asjad alguse said ja kelle rammu rahvas ka hiljem hädades vajas. Muistendites nähakse Kalevipoega kui rahva kaitsjat ja sellisena sobis ta ka rahvuseepose peategelaseks. Folkloorne vägilane on aga vastuoluline ning tema rahuaja tegemised pole just alati mõistlikud. Kalevipoja loomust iseloomustab tahumatus ja ehk mingil määral ka lõpetamatus, vähemalt inimese vaatekohast. Tšempionile omaselt on ta tihti ka vägivaldne ja seksuaalsetesse liialdustesse kalduv. Tema pärinemine, teod ja saatus on erilised ja seetõttu omamoodi ebainimlikud.

Kreutzwald tegi Kalevipoega oma teoses kujutades ära üksjagu tööd tema karakteri kallal. Kuigi „Kalevipoja“ tegelane on endiselt ürglooja ja suurt kasvu sangar, kes surmajärgselt jääb Põrgu väravat valvama, on raamatu Kalevipojas märksa enam psühhologiseeritud inimlikke jooni. Folkloorsetes tekstides puudub otsene traagika, mis on sisse kirjutatud aga rahvuseepose kangelase lukku. Raamatu Kalevipoeg võib avaneda ka õnneliku või õnnetu inimesena, muistendite rammumees on selles osas aga üsna kultuurieelne. Näib, nagu oleks uueneva ajaga kaasa kippunud inimesed oma kunagise pooljumaliku eestkostja seal ühel hetkel meelega kultuurieelsesse aega maha unustanud ning seejärel teda natuke võõrastama hakanud.

Nii müttab Kalevipoeg muistendites mööda maad, loobib kive ja kujundab magades ja käies pinnavorme. Eesti on täis mägesid, kive ja muid loodusobjekte, mis Kalevipojaga seotud. Isegi ta haud on mõnedele teada. Rahvajuttudes mässab Kalevipoeg ka vanakurja endaga, samuti ei saa ta alati hästi läbi huntide ja muude demoniseeritud loodusvaimudega. Aga kõik see juhtub pigem oma asjade ajamisel, mitte maailma progressiivse parandamise või tsiviliseerimise eesmärgil. Nagu ka selles loos siin:

Kalevipoeg olnud Tallinnas ennemuiste tööl. Tahtnud sealt jälle välja minna kord ka oma valda vaatama, aga Vanapagan ei olla teda lasknud. Ta, Vanapagan, olla suure liivamäe sünnitanud Kalevipojale ette. Kalevipoeg hakanud tööle, loopinud labidaga liivamäe laiale. Tuuseldanud liiva laiale, nii et liiva kukkunud kahele poole, vastu Kadaka küla, ja teine poole jälle vastu Liiva kõrtsu. Vanapagan näinud, et see ei aita, viskanud kammi maha, sellest kasvanud paks männamets. Kalevipoeg olla sellestki suure kirvega tee läbi raiunud, nii et praegu veel Raudtalu maantee seda teed mööda käia.

« eelmine järgmine »