Sarapuupähklid

Eestlased metsarahvana

Umbes pool Eesti pindalast on kaetud metsaga. Soome-ugri rahvaste klassikaline pärinemisteooria viib meid sõna otseses mõttes metsa tagasi. Selle järgi on ka eestlaste esivanemad aastatuhandeid veetnud Põhja-Euraasia metsavööndis Uuralitest Läänemere rannikule liikudes. Mets on olnud loomulik elukeskkond ja kujundanud rahva iseloomu ja harjumusi.

20. sajandi eesti suurimaid rahvusideolooge Oskar Loorits on arvanud, et need aastatuhanded metsades on kujundanud eestlastes – nagu ka teistes soome-ugri rahvastes – iseloomujooni, mis on neile nii tugevuseks kui ka nõrkuseks. Mets on muutnud seal elutsenud inimesed tähelepanelikuks ja erksaks, suurendanud inimeste tajumisvõimet ja erinevustest arusaamist. Sealsamas on metsakeskkond võinud inimesi ka avalikkust pelgavaks, introvertseks, melanhoolseks ja liigtundlikuks muuta. Põhjamaine metsakeskkond pani Looritsa arvates aluse ürgsele individuaalsusele ja sellega seotud demokraatlikule otsustamisviisile.

Kindlasti on mets keskkonnana mänginud tähtsat osa ka inimeste elus Eestimaal kiviajast alates. Jääaja järel oli suurem osa maast kaetud metsa ja jääst sulavate veekogudega, millest paljud edaspidi soostuma hakkasid. Ürgsete küttide elu oli eriti sisemaal metsaga tihedalt seotud. Ehkki asuti pigem veekogude ääres, ränneldi saakloomade järel ka metsades ning mets keskkonnana polnud kindlasti tundmatu ja võõras. Loodususkne kõike hingestav maailmapilt võttis ka metsa kui elusorganismi, millel on oma vägi. Hiljem seostati metsa seal elavate vaimolendite – haldjatega, kellega metsa minnes suhelda tuli, et mitte õnnetusse sattuda. Selline austav suhe säilis talupojakultuuris viimase ajani ja seda peegeldavad sajad rahvajutud, nagu kasvõi järgmine Jüri kihelkonnast pärit lugu.

Igas metsas on oma alijad. Kasemetsa alijad ei lähe ilmaski lepa ega tammemetsa jne., ei kua kahest ühtesugu metsast teise. Alijad piavad ise ia vaimude selsist olema, lausa paha ei teha nad kellegille. Neid piab vanal aal metsaoidjateks olema pandud. Paha inimesi piavad nad vahest irmutama ja ära eksitama, nagu neid, kes pühapää puid raiuvad, rumalat nalja teevad ehk mis aal tahes kuski paha asja piale lähvad. Pühapää, piab neil ees ja taga silmad olema, siis irmutada ja eksitada nad kua rohkem, karjalastest aga üksi neid, kes kolm kord vanainimestest pahemad on, – äid inimesi ei iialgi. Vahest näidata alijas ennast undi, karu, ussi jne. kombel ja irmutada nõnna inimesed minema, nagu neid, kes riidlevad, peksavad, tidrukuid kisuvad, tansivad jne. Enne eksitamist näidata nad ennast ikka inimese (rohkem naesterahva) näol; siis eksida inimene ää, ja kui tal küll tee teada olla, minna ta ikka teise kohta, kua siis, kui kodu näha on. Kui eksijal issameie meele tulla, soada ta kodu, muidu ei ilmaski enne, kui alijas ise arvab.

Sellelaadne usundiline arusaam tagas olukorra, kus ilma igasuguse teadliku looduskaitse või ökoloogilise maailmavaateta suudeti hoida mõistlikku ja säästvat suhet oma keskkonna ja selle rikkustega. Arvukad ütlused, nagu näiteks „mets on vaese mehe kasukas“ peegeldavad arusaamist metsast kui rasketel aegadel toitvast ja kaitsvast maailmast. Ja raskeid aegu on jätkunud. Suurte sõdade ajal ja hiljemgi on inimesi metsadesse ja soossaartele põgenenud. Seal on varjul elatud aastakümneid ning paiguti elama jäädudki. Metsamassiivid Alutagusel, Mulgimaal ja mujalgi on pakkunud varju võõraste pahatahtlikkuse eest. Üksiktalude kaupa elamine on eesti kultuuris varasem kui külad või linnad. Üksiktalulist elamist – ka metsades – harrastati veel viimase ajani ning alles sunniviisiliselt kollektiviseeriv nõukogude kord ning linnastumine hakkasid seda lagundama.

Pärast maa anastamist ristisõja järel 13. sajandil hakkasid võõrad vallutajad põlisrahva tavaõigusi metsale järk-järgult piirama. Nii muutus jahipidamine vaid mõisnike privileegiks ning kitsenes ka maarahva võimalus tarbepuidu varumisel. Tegelik side metsaga ei katkenud sellegipoolest, küll hakkas aga teisenema koos muutustega majandus- ja usuelus. Nagu idapoolsete soome-ugrilaste seas viimase ajani, nii oli ka Eestis levinud ürgne põllundusviis, mis sobis iseäranis sisemaiste laante raadamiseks – alepõllundus ja kütisetegu. See tähendas puude ja võsa raiumist ja kuivada laskmist mingil alal, mis siis põlema süüdati ja mille tuhast kujunes ajutine viljakas pinnas vilja ja teiste põllusaaduste kasvatamiseks. Selline oli metsarahva kõige algsem põllundus, mida kohati mäletati veel 20. sajandilgi.

Mõisamajanduse edenemisega ja juba ennegi harrastati loomulikult ka põlispõllundust, mis eeldas kestvate põllumaade loomist ja sageli just metsast. Mõisate ajal, mil põllumajandus ja karjapidamine kujunes suuremale osale eestlastest keskseks eluviisiks, hakkas vaikselt teisenema ka suhe metsa. Seda on hea jälgida just läbi metsaga seotud religioossete ettekujutuste muutumise. Kristluse-eelsel ajal oli maarahva suhe metsaga iseäranis partnerlik. Mets toitis ja kattis, see eeldas aga head läbisaamist metsahaldajatega. Päris kindlasti ei saanud inimene endale lubada peremehelikku võimutsemist metsa kui ressursi üle. Kristluse tulekuga see mõistlik suhe rahvapärases usus üldjuhul säilis. Muutuda võisid vaid nimetused.

Katoliiklikest pühakutest sai Püha Jüri endale senised metsaisa ülesanded. Eesti folklooris, aga ka paljudel teistel metsarahvastel ongi ta ennekõike metsa ja selle elukate valitseja. Pühak ei elutsenudki rahva teadvuses mitte kusagil kirikuseinte vahel, vaid metsas. Karjapidajatele tähendas see ennekõike seda, et karja ja selle kaitsega seotud problemaatika oli Jüri valdusala. See oli ootuspärane, kuna varasematel aegadel puudusid elektrikarjustega piiratud kultuurkarjamaad ning loomad olid suvi läbi metsakarjamaadel. Kevadel, kui kari laudast jälle välja lasti, toimusid just jüripäeval karja kaitsega seotud rituaalid, mis pidid tagama loomade hea käekäigu kogu karjatamisperioodil. Jürilt paluti, et ta metsakiskjaid karjast eemal hoiaks ja karja seeläbi kaitseks. Hunte ja karusid kutsutaksegi rahvapärases keeles ka Püha Jüri kutsikateks. Ka karjused pidid valdama karja kaitsega seotud kunste ja nõidusi.

Rootsi ajast ja hiljem, kui inimeste vaimuelu reformatsiooni tulemusel enam kahestuma hakkas, muutus suhe metsa paiguti oluliselt. Rahva vaimuilma istutati kristlik kurat, kelle sünonüümiks piiblitõlgetes on ka „metsaline“. Mets määratleti „asjatundjate“ järgi niisiis otseselt kuradi asupaigaks ning seda asuti sisendama ka lihtrahvale.

Kuid kõigele vaatamata ei võõrdutud metsast täielikult, ehkki põllumajanduslik eluviis ja dualismi pealetung oma osa nõudis. Metsa tervitamine sinna minnes, esimeste korjatud marjade jätmine anniks metsaisandale, puudega kõnelemine ja enese metsas koduselt tundmine on soomeugrilike joontena säilinud hilise ajani ja paiguti tänapäevani. Metsas käiakse seeni ja marju korjamas ning vanad jahirituaalid on säilinud ka kaasaegsetel küttidel.

Siiski, mida ei suutnud lammutada kristlus, on hakanud tegema kaasaegne materialistlik maailmapilt. Nagu maast, nii on ka metsast saanud osadele inimestele vahend rikastumiseks või raiskamiseks. Need inimesed ei suhtu metsa vastutuse ja austusega, vaid näevad selles vaid elutut ressurssi. Selline inimene võib metsa vedada prahti, vigastada puid ning tunda metsa ees hirmu. Metsal on aga oma seadused. Nii nagu hiite rüvetajatele, on ka mets rahvajuttudes kätte maksnud. Vastutustundetu raiuja, lõhkuja ja laastaja on pidanud maksma oma õnne ja tervisega. Me oleme ikka veel külalised keskkonnas, mis meile laenuks antud on ja mida meil hästi hoida tuleb. Hea on seda ära tunda ja sellest rõõmu tunda.

« eelmine järgmine »