Kuremäe hiiemägi ja klooster

Kuremäe

Kuremäe hiiest saab kõnelda suuresti minevikulises vormis, samas on siin tänaseni säilinud pühapaiga endisaega tunnistavad loodusobjektid – ohvriallikas, hiietamm. Paraku on suurem osa hiiest hõlvatud uue ja hilisema ideoloogia poolt, nagu see on juhtunud paljude teistegi maa suurejooneliste pühakohtadega. Tänapäeval voorivad turistide ja palverändurite hordid juba siia suhteliselt hiljuti rajatud õigeusu nunnakloostrisse, mis on kuulsaks saanud kaugemalgi kui Eestis.

Siiski on Kuremägi olnud esmaselt ja pikemat aega maarahva pühakoht – võimalik, et seda ühtaegu nii vadjalastele kui eestlastele. Muistendite järgi kuhjas hiiemäe Kalevipoeg ise, kui olnud Venemaal käimisest ära väsinud. Mägi olnud talle magamisel peaaluseks ja selleks võetud mulla asemele tekkis lähedalolev Konsu järv. Samuti istutanud ta hiietamme, mis ühe väite kohaselt hakanud kasvama ta maasse torgatud jalutuskepist.

Praegu mäe jalamil asuv tammepuu on juba kuivanud. Sellele on kaasa aidanud nii aeg kui ka õigeusklikud palverändurid, kes on puult koort maha kiskunud, uskudes selle ravitoimesse. Ilmselt on see puu viimaseid omaaegsest hiiesalust. Kas just Kalevipoja istutatu, kes seda teab. On usutud, et puu alla on maetud siin vaenlaste poolt ära raiutud Kalevipoja jalad. Arheoloogid on kinnitanud, et siin asunud muinasajal vadjalaste kalmistu, kust on leitud ka 12.–13. sajandist pärinevaid matuseid. Igal juhul on aastasadade vanune puu veel olemas, rinna kõrguselt ulatub ta ümbermõõt üle nelja meetri ning kõrgust on 17 meetrit. Ta seisab aiakesega piiratult mäe jalamil, mõnesaja meetri kaugusel ohvriallikast, ning mäletab ammuseid aegu.

Nagu tammekoor, nii rändab ka püha allika vesi tänapäeval sadade plastpudelite ja -kanistritega siia tulnud kloostrikülastajatega kaasa. Vett pühisetakse kirikupühadel ja selles supeldakse, mis on kindlasti uuem venelik komme. Lätte algne väljanägemine on korralikult moonutatud, sellele on ehitatud veevõtu kraanistik vastava hoonega, samuti putka, milles usklikud vees kümblemas käivad. Allikas jagab sama saatust hiiemäega, millele 19. sajandi lõpul kerkisid kloostritornide sibulakuplid, katkestades sinna varem plaanitud luteriusu kiriku ehitamise. Nii meenutab tänane Kuremäe juba ammu rohkem mõnd Venemaa paika, kus aastasadade jooksul on samuti hiite asemele kirikuid ja kloostreid rajatud.

Nõnda kirjeldab Kuremäe hiiekohta emalt ja vanaemalt kuuldud juttude järgi Iisaku kihelkonna ligi 60-aastane elanik:

Kuremäe ohvritamm olevat esiemade juttude järgi olnud vanade eestlaste püha tamm. Kuremäel olevat olnud püha hiis ja hiieallikas, kuhu tulnud paganausulisi eestlasi kaugelt kokku oma ohvritalitusi toimetama. Üks suuremaid pühi olnud rukkimaarjapäev (15. august). Tamme kaunistatud mitmesuguste kirjude paeltega. Luteri pastorid tahtsid sinna oma kirikut ehitada. Siis aga algas tsaarivalitsuse ajal venestusperiood. Kuremäele tuli vürst Šahhovski, suur õigeusu pooldaja, ja võttis hiieplatsi ja allika Kuremäe kloostrile. Kuberner ja preestrid hakkasid ümberkaudseid elanikke agiteerima vene usku. Kuid elanikud jäid üsna ükskõikseks uue usu vastu. Ohvritamme aga hakkasid rüüstama ja temalt koort võtma kõik usklikud. Lõpuks tehti juba viletsale tammehiiglasele aed ümber. Praegu on tamm looduskaitse all. Kuid praegugi arvavad usklikud temast abi saavat. Käed topitakse veel aialippide vahelt läbi. Ja Hiieallikas on nüüd õigeusklike püha allikas. Sealt viiakse vett küll pudelite, küll piimanõudega. Nunnad ise kannavad kaelkoogu ja ämbritega – ikka ravimiseks. Sealsamas allpool supeldakse ja otsitakse allikast tervendavat ja parandavat mõju igasuguste haiguste vastu.

Kuremäe või Pühtitsa kloostri rajamine jääb tõesti venestusaega, mil tsaaririigi Eestimaa kubermangu kuberneriks sai nimetatud vürst Šahhovskoi. Kloostrit hakati rajama 1885. aastal ning valmis oli ta juba 1891.

Klooster ei tekkinud siiski päris tühjale kohale. Õigeusklike legendi järgi leidnud siinsed talupojad 16. sajandil hiietammelt jumalaema ikooni, mis usureliikviana säilib kloostris tänaseni. Ikoon loovutati maarahva poolt kohalikele venelastele, keda siinkandis siis juba leidus. Ilmselt hakkas Kuremäe sellest alates kujunema mitme rahva pühakohaks ja eks selliseid näiteid leidub maailmas mujalgi. Pühtitsa klooster oli eriti tähtis Eestist pärit ja 2008. surnud vene kirikupeale patriarh Aleksius II-le, kes nõukogude ajal hoidis ära kloostri sulgemise.

Kuremäe hiiemägi on otsekui mälestusmärk juba kadunud vadja maarahvale. Seda rahvast teatakse ja mäletatakse tänases Eestis vähe ning mitte rohkem ka Venemaal, kus viimaseid vadjalasi nüüdsel ajal veel elab. Nii nagu on koloniseeritud, hävitatud ja unustatud põlisrahvaid, on anastatud ja olematuks muudetud ka nende pärandit. Kuid Kuremäe hiiemäe kujus, kuivanud tammevõras ja allikavees elab teadjale ja nägejale edasi vanarahva mälestus, mida uuema aja kassikulla sära katta ei saa.

järgmine »