Paluküla hiiemägi

Paluküla hiiemägi ja ühiskondlikud eriarvamused

Tänases Eestis ei ole kultuuripärand ja sealhulgas looduslikud pühapaigad kõigele vaatamata kindlalt kaitstud. Materialistlik maailm oma ostetavate-müüdavate väärtustega tuletab ennast igal sammul meelde.

Kultuurikatkestused on iseäranis Ida-Euroopat räsinud katkematult ning see ei ole hea eeldus inimese ja keskkonna vahelise terve suhte ja tasakaalu püsimisele. Samavõrd, kui leidub pühapaikade kui väärtuskohtade hoidjaid ja kaitsjaid, võib kohata vaimselt kreoolistunud inimesi, kelle ühepäevahuvidega põlised väärtused ei sobi või kellel puudub otsekui üldse võime neid endale teadvustada. Kui prahi mahaloopimine risustab keskkonda silmaga nähtavalt, siis prahine mõtlemine rikub meie vaimset keskkonda. Mahaloobitud prügi on lihtsam näha ja koristada, mõttesaast või mõtlematus külvab end nähtamatult ja on palju inertsem.

Eesti enam kui 500 teadaolevast looduslikust pühapaigast on riikliku kaitse alla võetud seni kõigest neljandik. Kaitse alla võtmata hiisi ei hoia peale hiiehaldjate ja kohalike elanike keegi. Nõnda satuvad hiiepuud mõnigi kord teadmatusest või ahnusest kirve alla ja hiiepaigas mürisevad masinad. Paljud hiiepaigad on saanud okupatsioonisajandite jooksul tõsiselt kannatada ja neid ähvardab praegugi kadu.

Viimastel aastatel on mõned looduslike pühapaikadega seotud maailmavaatelised kokkupõrked Eestis jõudnud ka kohtuvaidlusteni. Avalikkuse tähelepanu on pälvinud Paluküla ja Kunda hiiemägede juhtumid, millest esimesest siinkohal ka juttu teeme.

Paluküla hiiemägi on üks kaunimaid, võimsamaid ja tüüpilisemaid hiiekohti põhjapoolses Kesk-Eestis. Looduslikult on hiiemägi ebakorrapärase kujuga mitmesopiline kõrgendik, mille ümbruses kohtuvad Kasari, Keila ja Pärnu jõgikonna piirid. Tegemist on hilisjääaegse moodustisega, mis juba nõukogude ajal võeti haruldase maastiku hoidmiseks looduskaitse alla. Mäe lagi ulatub 106 meetrit üle merepinna. Olgugi et see on piirkonna kõrgeim tipp, jääb mäe suhteline kõrgus laugjale Põhja-Eestile omaselt siiski kõigest paarikümne meetri kanti. Kuigi tegemist on tervikliku kõrgendikuga, nimetatakse mäge praegu mõnikord kahe nimega – Reevimägi ja Hiiemägi. Ajalooliselt on mägi kandnud siiski Hiiemäe nime ning Reevimäeks on nimetatud vaid selle lõunapoolset külge.

Üks rahvasuust pärit lugu räägib pühakohast järgmiselt:

Palu külas on hiiemägi. Seal mäel asub kolm kaske. Need olnud ohvri kased. Nende alla, okste ja tüvede peale pandud ohvreid nagu vilja, leiba, jahu, loomi jne. Hiiemäel asub ka ohvri kibi. See on suur kibi mille keskpaigas on lohk või auk. Seal ohverdatud ka loomi, hoburaudu ja igasuguseid värke. Need kased teevat (moodustavat) nagu iie ja see mägi ja iis kokku ongi iiemägi.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses tehti mäe tasasemates osades põldu ja karjatati loomi. Mäe tippu püstitati triangulatsioonitorn ning mäe lõunanõlvas avati väike kruusaauk. Nõukogude ajal kattis mäge tihe segamets. Erinevalt mitmetest teistest pühakohtadest säilis Paluküla Hiiemägi meie päevini suhteliselt heas korras. Viimastel aastatel on arendajatel tärganud mõte põlist paika ümber kujundama hakata. On tekkinud idee luua suhteliselt madalale künkale mäesuusakeskus. On see terve mõistus või kõrgmäestike võimalusi kopeerida üritav suurusehullustus? Kohe nagu ei oskakski vastata.

Niisiis soovib kohalik omavalitsus hiiemäele rajada suusaspordikeskust, väites, et mägi on hea koht suusatamiseks ja vallas puuduvad sportimisvõimalused. Kehtna vald soovib hiiemäe nõlvale ja kõrvale rajada mäetõstukid, teenindusmaja, tehnikamaja, puurkaevu, veetorustikud kunstlume jaoks, motelli, tosin kämpingumaja, parklad, jalgpalliväljaku, korvpalliväljaku, võrkpalliväljaku ja kaks tenniseväljakut. Samuti sportlaste ruumid, sauna, kohtunike maja, telkimisplatsi, autokaravanide parkla ja teenindusmaja, köök-WC-pesuruumide hoone, telkijate varikatuse, tuletõrje veevõtukaevu, varjualuse ning kopli ja lasipuud. Kogu planeeringuala pindalaks on ligikaudu 16 hektarit.

Kohalikud elanikud on selles küsimuses jagunenud kaheks. Osad on vallavalitsusega ühte meelt ja spordikeskuse poolt. Teisel pool on aga pärimuskultuuri tähtsamaks pidavad inimesed, kohalikud maausulised, samuti arheoloogid ja folkloristid, kes usuvad, et hiiemägi on väärt säilitamist nii, nagu ta on – hiiepaigana. Nii esitasidki kohalikud hiiekaitsjad kohtuhagi, nõudes suusakeskuse detailplaneeringu tühistamist ja hiie säilitamist endisena. 2008. aastaks on võitlus ja kohtuvaidlused Paluküla hiiemäe üle kestnud juba kaheksa aastat.

Kohtukäikude jooksul on hiiemäe pale siiski juba palju muutunud. Mäele on buldooseriga lükatud mitmed teed ning tasandatud nõlvu. Raiutud on hulgaliselt puid. Paljudelt kasvavatelt puudelt on küljest saetud alumised oksad. Raiesmikel on lagedale jäänud mitmed suured sipelgapesad, mis toidunappuse tõttu hävivad. Mullatööd ja lageraie on avanud pinna erosioonile. Kõik viitab sellele, et looduskaitse all oleva Hiiemäe taimekooslusi ja pinnavorme on tabamas drastilised muutused.

Kuid koos loodusmälestisega on selmoel hävimas ka kultuurilised ja arheoloogilised väärtused. Hiiemägi on ajalooline sakraalobjekt, mille pinnas peidab väärtuslikku arheoloogilist teavet. Üht-teist sellest jääb isegi maapinnale. Ülevaatuse käigus hiiemäge külastanud arheoloog Tõnno Jonuks kinnitab, et see on ainus hiiemägi, millel leidub vanu kiviaedu. Mõned neist on tõenäoliselt otseselt seostatavad sakraalobjektiga. Pärimuse kohaselt asub mäel ohvrikivi. Mäe läänenõlval asuvad künkad võivad peita vanu kalmeid. Kalmed asuvad mäest ka mõnisada meetrit lõunas Surnuveeloigu ja Kellatorniaugu juures.

Suusakeskuse rajada soovijate ja nende toetajate arvates on hiiemägi (vaatamata selle lõhkumisele ja ümbritseva ümberkujundamisele!) niiviisi paremini kaitstud kui oma looduslikul ja loomulikul moel olles. Hiis kui inimtegevusest puutumatu koht, mis peaks elama oma elu, tekitab niimoodi mõtlejates justkui hirmu – oma iseolemise, vaikuse ja allumatusega lammutavale inimjõule. Kas eestlastest kui kunagisest metsarahvast hakkab lõpuks ometi saama inimene, kellele loodus oma rikkumata kujul, ilma elektrivalguse, masinamüra, plastmassist siltide ja muu kila-kolaga võõrastav ja „ebakultuurne“ on? Vanasõna „aega läks, aga asja sai“ kõlab siin iseäranis irooniliselt.

Kunda hiiemägi »

« eelmine