Seto Kuningriigi päev 2008

Kohalikkus ja globaalsus tänases Eestis

Ilmas ringi rännates tunneme end võõrastes kohtades erinevalt. Me võime end tunda tuttavamalt ja võõramalt, üldisemalt ja üksikumalt. Vajame mingis ulatuses turvatunnet, et mitte ise kaotsi minna. Samas on just teistsugune, see päriselt teistsugune, ääretult huvitav. Kuid see teistsugune eeldab, et me end temast arusaamiseks natuke muudaksime, sest kui ta ise end meie jaoks muutma peaks, poleks teda varsti enam sellise iselaadse ja võib-olla kordumatuna olemas.

Turist armastab tihtilugu globaalsesse kastmesse kastetud kohalikkust. Seikleja või uurija tahaks aga globaalsest välja ja kohalikku sisse astuda – ikka selleks, et aru saada ja uut õppida. Igaühele oma.

Kohalikkus ja globaalsus võivad samas paigas eri ajastutel väga erinevalt kohal olla. Ka Rooma kapitooliumil kui omaaegses maailma keskpunktis on vahepeal kitsi karjatatud. Džunglitesse on võinud kerkida ja samas sinna ka ära kadunud tsivilisatsioonide keskused. Kõik on nii suhteline, kuid inimeluline silmapilk lähtub asjade hindamisel talle tuttavast, sest paremat pidet eriti võtta ei ole.

Kas Eesti on kohalik koht? Sõltub vaatepunktist ja äratundmisest. Siinsele inimesele, kes end hästi ja kahe jalaga maa peal tunneb, võib ta kodukoht olla maailma keskpunkt – ja seda üldsegi mitte halvas mõttes. Huvitav on näha oma keskkonnas elutervelt toimetavat inimest. Ehk koosnebki mõistlike inimeste maailm miljonitest maailma keskpunktidest, mitte paarist-kolmest suureks puhutud globaalsest miljoniasumist. Tavamõttes globaalsel on oma tavatunnused – rahvusvahelised lennuväljad, üleilmsete korporatsioonide ja kaubamärkide esindatus, inimesed, kes tunnevad end hästi pigem kultuurilises fusioonis kui monokultuursuses. Kohalik inimene, kes ammutab oma jõudu ja tasakaalu pigem talle pisiasjadeni tuttavast intiimsest keskkonnast, võib end sellises kohas halvasti tunda. Globaalse tõmbega harjutatud inimesel võib aga kusagil päriselt „kohal olles“ igav või hirmutav olla.

Tänastes Eestimaa linnades võib kohata nii globaalset kui kohalikku. Kohalikus maakohas on globaalnegi tihtilugu käeulatuses – kasvõi interneti, satelliitside või sinnamaabunud maailmaränduri näol. Globaalne võib hakata kohalikku ära imema, kuid läheb palju aega, kui sinna midagi sama asjalikku asemele tekkima hakkab.

Kohaliku Eesti väärtus ongi kohalikes inimestes, kes veel teavad, oskavad, mäletavad. Kelle kaudu elavad ja kõnelevad kohalikud kohad – metsad, teed, külad, jõed ja järved. Pühad ja argised asjad. Võõrale tühjad, kuid kohalikele tähendusi täis paigad, mis nõuavad silmade ja kõrvade avamist ning ehk ka kohaliku elaniku julgustamist võõrast oma maailma kaasa võtta. Sõjad ja ühiskondlikud vapustused on inimesi hävitanud ja ümber asustanud, kuid ikkagi on maa mälu siin veel alles. See ongi üks kohaliku Eesti fenomene.

Globaalse ja kohaliku suhe võib mõnigi kord olla lausa dramaatiline. Kohalikkust on kerge jõu või kavalusega hävitada. Samuti halvemaks või madalamaks kuulutada. Samas heitleb globaalsus kohalikkusega otsekui loodusjõuga. Kohalikkuse ürgjõud tikub teinekord globaalsetki nullima.

Kui Põhjasõja järel 18. sajandi alguses oli eestlaskonda järel vaid natuke üle 100 000 inimese, saabus siia uusi inimesi igast ilmakaarest. Nad tõid kaasa uut oma saabumissuundadest, kuid nad ei globaliseerinud sellega Eestit. Siinsed väärtused – vanad regilaulud, looduslikud pühakohad ja eesti maakeeled elasid oma elu edasi, vahepealset verevahetust ehk isegi nautides.

Eestis on olnud rahvusvaheliselt vägagi tuntud linnu ja paiku, mis vahepeal laia ilma jaoks unustusse jäänud on. Selle näiteks võib olla nii Kaali meteoriidikraater muinasaegse kultuskeskusena kui Vastseliina linnuse kabel keskaegse palverändurite sihtpunktina. Ka hansalinn Tallinn oli 19. sajandiks „ununenud“ küllaltki kohalikuks sadamalinnaks. Ajal, mil globaalsem maailm oma linnu barokk-, juugend- või klassitsistlikus stiilis ümber ehitas, polnud Tallinnal vahendeid isegi aegunud keskaegse linnamüüri mahalõhkumiseks. Nii on see säilinud tänaseni kui kultuurimälestis ja meenutus erinevatest suhtumistest ja nende suhtelisusest.

Eesti paistab tänapäeval olevat siiski pigem kohalik väike paigake. See algab võõra jaoks juba kasvõi Tallinna lennuväljast või mõne linnakese bussijaamast. Võõras jääb seal pigem silma, kui et on tavaline. Kohalikud paigad ei ole anonüümsed ja sellega tuleb alati arvestada.

Eestis on palju loodust ning ka loodus ja hajaasustus viitab ennekõike kohalikule tähelepanelikkusele. Kohalik inimene pole pahatahtlik. Ta tahab vaid teada, mis tema kodus toimub.

« eelmine järgmine »