Purtse hiiemägi Ida-Virumaal

Hiis kui selline

Hiiest, ajaloolisest looduslikust pühapaigast kõnelemiseks on vaja seda kuidagi määratleda ja ta olemust selgitada. Eesti etnoloogiateaduse suurmehe Ants Viirese koostatud "Eesti rahvakultuuri leksikon" seletab hiie mõistet järgnevalt:

"Hiis on pühaks peetav puudesalu, kus käidi palvetamas ja ohverdamas. Eestlastel oli hiis algselt arvatavasti matusepaik, mille tabuks pidamisel põhines ka hiie pühaks pidamine koos keeluga seda rüvetada ja rikkuda (tallata, oksi murda, puid raiuda jms.). Hiis oli harilikult lehtpuusalu küla lähedal kõrgemal künkal, lagedal tasandikul, mõne lohu või allika juures, kus ohverdati surnud esivanematele. Hiljem, kui rahvapärimuses hiisi enam surnutega ei seostatud, ohverdati maa-alustele, haldjatele ja teistele üleloomulikele jõududele, keda usuti asuvat hiies või hiiepuudes. Arvati, et hiied võivad ka rännata ja asukohta vahetada. Ohverdati ka üksikult seisvatele pühadele puudele ja kividele, mis arvatavasti samuti olid kuulunud kunagi hiite juurde. Ristiusustamisega algas hiite hävitamine. Katoliku kirik püstitas hiite kohale oma riste ja kabeleid, luteri kirik aga püüdis vanade hiite, hiiekohtade ja puude pühaks pidamist ja ohverdamiskommet täielikult välja juurida. Sellest hoolimata on hiitesse maetud surnuid veel 17. – 18. sajandil. Hiite ja pühade puude kummardamine lakkas 19. sajandi algul. Rahvapärimuses säilisid mälestused vanadest hiiekohtadest ja -puudest 20. sajandi alguseni, enamasti Põhja-Eestis ja mujal, kus külaasustus oli üldine. Ärkamisajal sai kujutlus hiiest kui jumalatele pühendatud kultuse- ja ohverdamiskohast uuesti elavaks."

Looduslik pühapaik võib olla tavaliselt kas mägi, mets, puudesalu või põõsastik, üksik püha puu või põõsas, allikas, oja, jõgi, järv, väike veesilm, kivi või ahervare. Püha paiga võib moodustada üks või mõni äsja loetletud loodusobjektidest. Ahto Kaasik, Eesti maausuliste juhte, on kirjutanud looduslike pühapaikade mitmekesisest looduslikust väärtusest järgmist: pühapaik võib olla nii väärtuslik maastik (Panga hiis Mustjala kihelkonnas), kaitstav looduse üksikobjekt (Tamme-Lauri tamm Urvaste kihelkonnas), esmatähtis elupaigatüüp (Paluküla hiiemägi Rapla kihelkonnas), haruldase liigi püsielupaik (Lehmja hiietammik Vaskjala ehk Jüri kihelkonnas) või vääriselupaik (Väkra hiis Valjala kihelkonnas). Sageli koondab üks pühapaik erinevaid loodusväärtusi. Näiteks Paluküla hiiemägi on korraga nii väärtuslik maastik, kaitsealuse liigi püsielupaik kui ka esmatähtis kasvukohatüüp.

Põhja-Eestis on pühasid metsi, salusid ja puid, samuti kive ja allikaid kutsutud hiie nimega. Lõuna-Eestis pole nimetus "hiis" nii levinud. Pigem on öeldud: püha puu (kivi, allikas) või kasutatud hoopis teistsugust nime – näiteks Silmaallikas, raviallikas, Päevaallikas, Jaanimägi. Nimesid on palju ja tegelikult on igal kohal oma nimi. Lihtsalt Põhja-Eestis esineb pühapaikade nimedes tihti "hiis", aga Lõuna-Eestis mitte. Selle põhjus võib peituda geograafilises erinevuses, kuid ka selles, et Lõuna-Eestis hävitati 17. – 18. sajandil palju pühapaiku. Kas neid enne just hiiekohtadeks nimetati, me ei tea. Pühad paigad olid need küll.

Siiski pole hiite puhul nende füüsiline või looduslik pool kõige olulisem. Paljud hiiekohad võivad botaanilisest, arheoloogilisest või mingist muust teaduslikust aspektist vaadatuna olla ka suhteliselt väheolulised. Pühapaiga olemus seisneb ikkagi ta tähtsuses inimesele. Hiied ja teised looduslikud pühapaigad on oluline osa tänaste ja kunagiste eestlaste kultuurist ja identiteedist, nagu ka vastav pärimus, mis kannab paikkondlikke mälestusi võibolla isegi tuhandete aastate tagant. Kui paik on sajandeid inimesele midagi andnud ja tähendanud ning inimpõlved on sama kaua kohta austusega eriliseks lugenud, on tegemist erilise suhtega. Hiite puhul on koht osa inimesest ja inimene osa kohast ja seda mitte üksnes emotsionaalse muljelisuse aspektist. Jutt käib siin ikkagi pärimuslikust kestvusest, kuhu on kaasatud inimpõlved ja erinevad ajastud koos paremate ja halvemate aegadega. Hiis on kui vaimne tugi ja mälupank, kuid ta eeldab ka teadmisi ja asjakohast suhtumist, mis ei pruugi kaasaegsele kogukondlikust tundest ja algupärastest väärtustest võõrdunud ilmakodanikule iseeneslikult tuttav olla.

Hiis on niisiis midagi väga elementaarset, kuid kaasaegsele inimesele ka samamoodi elementaarselt ununemahakkavat. Hiit mõistab pärismaalane, kohalik. Et eestlane hiit ikka veel omamoodi mõistnud ja mäletanud on, räägib temast kui isemoodi inimesest. Kui Euroopa indiaanlasest. Kui igavesest kohalolijast koos selle tunde ilu ja vaevaga.

« eelmine järgmine »