Rakvere

Eestlased linnarahvana ja kahe Eesti problemaatika

Tänaste eestlaste esivanemaid on ajaloos nimetatud mitmeti. Abstraktsemate etnonüümide asemel on kasutusel olnud ka muid, sõna-sõnalt arusaadavamaid ja seetõttu ka otsekui kõnekamaid nimetusi. Veel 19. sajandil kutsuti neid, kes siinmaal sakslaste, venelaste või muude suuremate rahvaste sekka ei kuulunud, maarahvaks. Üks selle nimetuse tõlgendusi näib viitavat sellele, et toonaseid eestlasi ei võetud täisväärtuslike linlastena. Tundub, nagu polnukski neil linnades kohta või linna asja olnud. See seletus on kahtlemata vaid osaliselt tõene.

Eestlasi sattus linnadesse ja elas linnades küllap juba sellest ajast, kui need kaasaegses mõttes 13. sajandist koos keskaja jõudmisega Eestisse moodustuma hakkasid. Vanal Liivimaal olid juba linnadena olemas tänased Tallinn, Tartu, Pärnu, Narva, Haapsalu, Kuressaare, Paide, Rakvere, Viljandi. Nagu ka mitmed teised sõjaliselt kindlustatud punktid – kui linliku asustuse alged.

Eesti soost ameti- ja meistrimehed on algusest peale osalenud kasvõi ajaloolise Tallinna ülesehitamisel ning üleval pidamises. Iseküsimus on loomulikult linnades valitsenud kultuuriline foon, mis oli kahtlemata saksa või siis mitmekultuurilise orientatsiooniga. Nii ei kujunenud ka Eestimaal asuvad linnad pika aja jooksul üldsegi mitte eesti linnadeks, ja eestlastest linnaelanikkond lõimus pigem sealsesse kirjusse keskkonda kuni kultuurivahetuseni välja.

Kuivõrd mitmed keskaegsed Eesti linnad kujutasid endast suveräänseid administratiivseid haldusüksusi, mis konkureerisid maa-aadelkonnaga, ei olnud harvad juhud, kus maarahva seast pärit talupojad linna põgenesid, et seal mõisnike feodaalse omavoli eest varjuda. Linnad on läbi ajaloo vajanud elanikkonna täiendust ümberasuvatest piirkondadest. Talupoeg, kes oli end toonases Tallinnas suutnud aasta ja ühe päeva varjata, loeti juba linnakodanikuks, kelle üle mõisniku võim enam ei kehtinud. Kuid linlik keskkond tõi endisele maainimesele kaasa uue linliku ameti, harjumused, koha linnaelanike hierarhias. Tema elufilosoofia ja maailmavaade võisid kiiresti muutuda – ning niimoodi lõpuks ka rahvus etnokultuurilises mõttes.

Nii ongi „päris“ Eesti olnud stereotüüpselt sajandeid maalähedane ja linn oma kosmopoliitse auraga pigem kultuuridevahelise ülemineku ja kultuurimuutuste koht. Veel 19. sajandil elas eestlaste kui maarahva enamik maal. Tööstuslik areng Vene tsaaririigis tõi siis siinsetessegi linnadesse pigem proletaarset rahvusetuse tunnet – seda vaatamata asjaolule, et linna vabrikutööle siirduvate eestlaste hulk järjest suurenes. Eesti linnade muutumine sõna-sõnalt eestikeelseks (ja ju siis ka eestimeelseks) hakkas toimuma alles 20. sajandil, koos rahvusriigi tekke ja arenguga, mil Eesti linnad muutusid tasapisi eesti rahvuse ja rahvuslike modernsete huvide kantsideks – üheskoos teiste rahvusriigi komponentide arenguga.

Sestap ongi eestikeelne linlane mõneti uudne nähtus, kuigi tänapäeval elab linnades juba ligi kolmveerand Eesti elanikkonnast. Leidub ju neidki, kes võivad tänapäeval kinnitada oma eellaste viiendat või kuuendat põlve linlaseks olemist, üldiselt aga on ka veel praegusaegse eestlase juured läbi vanemate või vanavanemate (ning neilt pärandunud suulise ajaloo) ikkagi maal. Nii nagu Eestimaa linnad on väikesed – Tallinnas elab ligi pool miljonit inimest, Tartus teisena napilt 100 000 – ei ole Eestimaal ka väga palju selge linlase identiteediga inimesi. Mis teha, kui maine minevik ja looduse ligidalolek pole selliseks omaette elitaarsuseks alust andnud. Nii sõidab ka kaasaegne linnaeestlane nädalavahetusel või puhkuse ajal meeleldi maale – oma päritud (vana)vanematekodusse või siis suvemajaks kujundatud ehk ostetud endisesse talukohta, kus ta hingab kopsudesse puhast maaõhku, korrastab ümbrust ja kehastub otsekui tagasi endisaegseks maalaseks – ilma, et see ta justnagu-linlase identiteedis mingisugust mõrasust tekitaks.

Lähimineviku linnastumine ja muutused ühiskondlikus elus on kallutanud Eestimaa elanikkonda hoopis isemoodi, jagades nad mõtteliselt kaheks. Sotsiaalteadlased on hakanud selle nähtuse iseloomustamisel kasutama „kahe Eesti“ metafoori. Räägitakse „esimesest“ ja „teisest“ Eestist. Kui ajaloos võisime rääkida linnast kui omamoodi eestluse poolitajast, siis kaasajal tuleks eristada mitte niiväga linna ja maad, vaid pigem majanduslikult edukat ja edule orienteeritud eestimaalast ühelt ning selles osas vähem edukat teiselt poolt. Eks natuke kattub ka see temaatika linna ja maa vastasseisuga, kuigi mitte üks-üheselt.

Tallinn ja selle ümbrus ning paari suurema Eesti linna „eliit“ kujutaks (sotsiaalteadusliku metafoori kohaselt) siis seda „esimest“ ja muud, iseäranis Eesti äärealad seda „teist“ Eestit. Selles pildis on küllap nii tõde kui ka tõusikliku ambitsioonikuse kajastumist. See tendents pole ju vaid Eestile iseloomulik, vaid hakkab silma vist kõigis niinimetatud üleminekuühiskondades, kus poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud muutused väga lühikese aja jooksul toimuma on pidanud. Aga ka enam stabiilsema ajalooga riikides kipub pealinn või üldisemalt suurlinlik keskkond endast natuke paremini arvama, reljeefselt muust maast eristuma või end eristama.

Kuid on naljakas, et seda „esimest“ ja vastavat üleolevat suhet „teisse“ toodab ja toidab just esmajoones endine „teine“ ise. Justkui keskajal linna putkanud talupoiss, kes tahtis või pidi tahtma mingil hetkel olla keegi teine – keegi, kellesarnast ta enda ees või ümber nägi, kuid kes ta ise veel hästi olla ei osanud. Kellekski teiseks õppimine on tubli töö ja seda on mõnikord naljakas kõrvalt vaadata. Õpitakse ennekõike just väliseid omadusi, mis kergemini silma hakkavad, ja omandatakse „staatusele“ omaseid asju. Selle vaeva nimel ei säästeta närve ja tervist. Võib-olla see ongi progress? Kõik on ju seda rada käinud?

Linn ja linlik elulaad imeb otsekui tolmuimeja ja keerutab otsekui pesumasin endasse sattunud uuekstahtjaid. Kes sellele rattale astuda pole tihanud, võivad tunduda omaette hoidvatena, kohalike ja vähem edukatena.

Depressiivsed eesti väikelinnad,
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad,
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad…


… niimoodi kõlab üks poplaul, mis „teist“ Eestit kui fenomeni päris tabavalt pildistada katsub. Kuid ega see lauluke tee olematuks „esimese“ eestlase kojujõudmisväsimust, kes varem või hiljem oma staatusesümbolite kollektsiooniga maisesse päriskoju naaseb ja ei-tea-juba-mitmendat-korda järele mõtlema asub, mida ta ikkagi elult tahtnud ja seal tegelikult saavutanud on.

« eelmine järgmine »