Angla tuulikud

Tänane Saaremaa ja saarte Eesti

Kuigi Eesti on väikene maa, on ta piirkonniti piisavalt eriilmeline ja omanäoline. Paikkondadel on oma erinev ajalugu, kultuuriline identiteet ja loodusgeograafiline nägu. Sageli on need erinevused alguse saanud juba väga varasest ajast. Hilisemad sündmused ja iseäranis lähiminevik on piirkondade omanäolisust sageli muutnud ja ühtlustanud. Päris ühesugune pole Eesti õnneks ka tänapäeval, ehkki see põgusal maanteesõidul ühest linnast teise vahel esmapilgul tunduda võib. Iga võlulaegas eeldab sissevaatamist.

Saaremaa ja Eestimaa teised saared on iseseisvad kultuuriareaalid esiteks juba oma geograafilise eraldatuse poolest. Ükski Eesti saar pole tänapäeval suure maaga otseühenduses, mis on aidanud neil oma kultuurilist ja ilmelist iseärasust ehk mõnevõrra rohkem säilitada. Väiksemaid ja suuremaid saari ja laide on Eestis kokku üle 1500 (see on 9 % Eesti maismaa pindalast), suuremad neist on Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Vormsi, püsiva ja kultuuriliselt omalaadse kogukonnaga on asustatud ka näiteks Kihnu. Ainus märkimisväärne saar, mis ei asu meres ja on asustatud, on Piirissaar Peipsi järves. Enamjaolt on Eesti meresaared tekkinud jääajajärgse maapinna kerkimise protsessi tulemusena aastatuhandete jooksul. Inimasustust võib neil lugeda juba siiski kiviaegsete hülgeküttide tegevusest alates.

Eesti saari on ka ajalugu tihti muust maast teisiti kohelnud. Paljudel väiksematel Läänemere saartel – Vormsis, Pakri saartel, Ruhnus, Osmussaarel – ning ka teatud rannikualadel elasid muinasajast kuni teise maailmasõjani rootslased. Nende asustusliku järjepidevuse siin katkestas teise maailmasõja aeg ning hirm nõukogude terrori ees, mis neid nüüd aastasadu hiljem Rootsi emigreeruma sundis. Saared on pidanud vastu võtma ka esmaseid okupatsioonilaineid, näiteks esimeses maailmasõjas. Saarte- ja rannarahvale on tihti kehtinud ka muud kitsendused ja keelud. Iseäranis nõukogude ajal ei tohtinud rannaaladel elavad inimesed teatud osal ööpäevast omaenda kodurannas liikuda, seda seoses piiritsoonis kehtestatud korraga. Paljud seni alaliselt asustatud Põhja-Eesti saared muutusidki seetõttu piiratud ligipääsuga või täiesti kinnisteks militaartandriteks, kust kohalik elanikkond kadus. Sellise kurvavõitu ilme on nad säilitanud ka tänapäeval, pärast nõukogude sõjaväe lahkumist Eestist 1994. aastal.

Loodus, ajalugu ja elulaad on niisiis silmatorkavalt vorminud tänase saarte-Eesti palet. Kogu eestimaise eksootika üks visiitkaarte on kahtlemata Saaremaa. Saaremaad võib pidada otsekui omaette riigiks riigis. Juba väga varasest ajast – võib-olla Kaali katastroofi aegadest alates meie ajaarvamise eel – on Saaremaa kui omaette kultuurilise terviku identiteet muust Eestist eristunud, samas sellele otseselt vastandumata. Merelises areaalis tegelesid muistsed saarlased laevasõidu, röövimise ja kaubandusega.

Pärast muu Põhjala ristiusustamist eelviimase aastatuhande vahetusel kujutasid Saaremaa viikingid endast ebameeldivat ohtu kristlikule Rootsile ja Taanile, millest skandinaavia ajalookirjandus tunnistust annab. Samas saadi lääne poolt kogu aeg ka kultuurilisi mõjutusi. Saaremaalt on leitud viikingipäraseid pronksiaegseid laevmatuseid ning kamberhaudu. Meri toetas saarlaste kultuurisuhteid enam ning aastasadu oli läbikäimine kasvõi sise-Eestiga suhteliselt kõrvaline.

Muinasaegses iseseisvussõjas Lääne-Euroopa ristisõdijate vastu 13. sajandi alguses mängisid saarlased samuti tähtsat rolli. 1215. aastal blokeeris saarlaste laevastik muinashõimude ühises rünnakus Riia linnale Väina (Daugava) jõe suuet, et ristisõdijate laevaliiklust takistada. 1222. aastal pärast Taani kuninga Valdemar II katset Saaremaad vallutada tõrjusid saarlased ta sealt minema ning vabastasid seejärel ristisõdijatest kogu Eesti. Ka Eestimaa vägivaldse kristianiseerimise viimased lahingud peeti saartel – 1227. aasta külmal talvel, kui Mõõgavendade ordu vallutas Muhu ja Valjala linnused.

Edasises ajaloos on Saaremaa olnud kas koos muu Eestiga või omaette nii katoliku kirikuvõimu, Taani, Rootsi kui Venemaa koosseisus. Tegelikku võimu on seal teostanud balti-saksa aadelkond, samas on talupoegade õiguslik olukord olnud seal feodaalajastul paiguti parem kui mujal. Ka 16. ja 17. sajandil Eestit räsinud Liivi ja Põhjasõjas vaenasid tapatöö ja epideemiad Saaremaad suhteliselt vähem kui muud Eestit. Seetõttu on Saaremaa kultuuriliselt järjepidevam nii mõnestki muust Eesti piirkonnast. Saarlaste (ja teiste rannikueestlaste) uus tõus tuli 19. sajandi teisel poolel, kui kaugemad meresõidud rannarahvale taas võimalikuks said. Saaremaalt on pärit mitmeid tuntud laevaehitajaid ja kuulsaid kapteneidki.

Praegune Saaremaa on 2673-ruutkilomeetrine ja umbes 1300 kilomeetri pikkuse rannajoonega suuruselt neljas Läänemere saar, kus elab umbes 30 000 inimest. Pärast teist maailmasõda on elanikkond saartel tunduvalt vähenenud, mille üheks põhjuseks on olnud nõukogulik administratiivpoliitika ja industrialiseerimine. Teisalt oli rahvastiku tihedus saarte maaühiskonnas 20. sajandi esimesel poolel saavutanud nagunii oma ajaloolise rekordi ning saarlaste mandrile valgumise protsess algas juba enne sõda. Saaremaa pealinn on Kuressaare, mis sai linnaõigused 1563. aastal. See on umbes 15 000 elanikuga ajaloohõnguline linnake, mis oma plaanilt meenutab saarele omast sumbküla, kus tänavad saavad kokku väikeste väljakutena. Linna merepoolses servas asub heas korras piiskopilinnus, mille ehituslugu algas 13. sajandil.

Saaremaa ilmastik on mereliselt pehme, mis sellel laiuskraadil tähendab suhteliselt vesist ja lörtsist talve ning sooja tuulist suve. Maastik on Saaremaal tasane ning omamoodi maaliline, mis koos iseloomuliku säilinud maa-arhitektuuriga on üks turistide magneteid. Kadakased karjamaatükid, männimetsad, ilusad rannaääred, rändrahnud ja rookatustega majad annavad Saaremaale ta iseloomuliku visuaalse ilme. Arhitektuuriliselt iselaadsed on ka Saaremaa keskaegsed kindluskirikud Karjas, Valjalas, Kihelkonnas, Pühas ja niisamuti ka Muhus. Paksud müürid, kitsad aknaavad ja tihti alles sajandeid hiljem juurde ehitatud kellatornid kõnelevad sellest, et nende sakraalehitiste algne ülesanne oli ka sõjalise kaitse pakkumine nii lähedasemate kui kaugemate ülevallutajate ja uute usukuulutajate eest.

Saaremaa kindluskirikud oma erinevate funktsioonidega meenutavad, et iga kõrgreligioon jutlustab koos vaimulooga ka võimulugu, pahatihti liigagi ühekülgselt viimasele rõhudes. On paradoksaalne ja omamoodi ka ootuspärane, et eestlaste sisuline ristiusuga tuttavamakssaamine toimus päriselt ehk alles 18. sajandil, mil mõnedes Eestimaa paikkondades, sealhulgas ka Saaremaal, levis vennastekoguduste äratusliikumine, mis erinevalt senisest võõrkeelsest ja ignorantsest kirikuautoriteedist pakkus inimlikult elulisemat ja atraktiivsemat suhet kristlusega. See omalaadne müstiline revolutsioon muutis piirkonniti inimeste seniseid väärtushinnanguid, tuues ühtlasi kaasa nii ühiskondlikult progressiivseid ideid kui ka barbaarsust vanema omakultuuri vastu. Rahvapärase nähtusena leidis vennastekoguduste liikumine lõpptulemusena siiski pigem tõrjuvat suhtumist baltisaksa kirikuvalitsuse ja Vene keskvõimu poolt, kuigi päriselt teda välja juurida ei õnnestunud.

Saare- ja Muhumaa loodusmaastik ning inimeste mälu teab tänapäevani enam kui 200 oluliseks peetud või peetavat looduslikku pühapaika. Sarnaselt muulegi Eestile pole saartelt kunagi kadunud erilised inim- ja looduskultuuri lõimivad pühakohad, kus on abi saadud kas tervisehädade korral või astutud suhtesse muu tegelikkuse jõududega. Puude, metsatukkade, kivide ja allikate kõrval on saartele iseloomulikud ka rändrahnude ja pankadega seotud pühakohad. Erilisema suhte tõttu merega on sakraalsusega seotud paigad ja tunded kaasa võetud ka hoopis suurematele avarustele.

« eelmine