Kunda hiiemägi

Sissevaade Eesti asustuslukku

Selle maa asustamisest eestlased ise oma rahvapärases ajalooteadvuses väga midagi ei mäleta. See annab tunnistust, et see kõik on tõenäoliselt toimunud millalgi väga ammu. Eesti rahvaluules puuduvad ka lood, mis kõneleksid mingitest inimestest enne „meid“, või siis „meie“ kuulsusrikkast kohalejõudmisest kusagilt mujalt. Näib, et selline teadmine (või siis teadmatus) on üha süvendanud eestlaste iseomast sõnatut kokkukuuluvustunnet oma maaga. Nagu mitmete teistegi maailma põlisrahvaste, on ka eestlaste pikaajalisim enesenimetus olnud lihtsalt „maarahvas“. See tähendab enese siinseks lugemist ja oma asukoha määratlemist maailma keskseima paigana – mitte kaasaegse etnotsentrismi, vaid traditsioonilise paikkondlikkuse mõttes.

Lood Eestimaa asustamisest ja eestlaste või nende esivanemate kusagilt kohalejõudmisest on rahva teadvuses palju hilisemad ning pärit pigem teaduslikust, mitte omakanditarkusest. Ehk tuntuim selline lugu kõneleb soomeugrilastest esivanemate Uurali mägedest Läänemere äärde jõudmisest neli-viis tuhat aastat tagasi. See, ennekõike keeleteadusel ning ka arheoloogilistel leidudel põhinev keelepuu-teooria ei välista, et enne tänaste eestlaste esivanemate päralejõudmist võis siin elada ka muid inimesi – proto-euroopa hõime, nagu omal ajal arvas Tartu Ülikooli professor Paul Ariste. Ariste oletas, et nii mõnigi sõna ja kohanimi tänases eesti keeles võib olla pärit neilt – näiteks kasvõi Peipsi järve nimetus.

Järele mõeldes on tõesti nii, et need 12 000 aastat, mis viimasest jääajast Põhja-Euroopas möödunud on, peaks ju sisaldama nii mõndagi. Paraku on meil tihedamaid teadmisi pigem paari viimase aastatuhande kohta ja muus osas toimub ikka veel pikk ja põnev mosaiigitükkide otsimine ja kokkupanek.

Keelepuu-teooria on viimase sajakonna aasta jooksul eestlastes sünnitanud vähemalt omalaadset eneseküllasemat globaalsustunnet, võimalust end just keeleliselt siduda paljude (ehkki enamjaolt väikeste) soomeugri rahvastega Ida-Euroopas ja suurtel Venemaa aladel – soomlaste, ungarlaste, karjalaste, maride, udmurtide ja mitmete teistega. See teooria on eestlastele kinkinud mitmeid hõimurahvaid ning väikerahvale olulise kellegagi kokkukuulumise tunde. Muuhulgas on see teaduslikult aidanud tuvastada ka kultuurilis-geograafilist päritolu, mis viib tänastelt kodustelt Läänemere kallastelt kusagile kaugele kontinentaalsele sisemaale, paikadesse, millega vist ükski nüüdne eestlane otsest emotsionaalset sidet tunda ei oskaks.

Keeleainese põhjal saab usaldusväärsemalt vaadata mõnesaja aasta taha, arheoloogiliste leidude abil ehk mõnevõrra kaugemale. Samas ei kõnele arheoloogia eriti palju kunagiste inimeste etnokultuurilisest taustast. Levinud seisukoha järgi on Läänemere kaldale jõudnud soomeugrilased arheoloogiliselt seostatud niinimetatud kammkeraamika kultuuriga, mis umbes 6 000 aasta eest levis laial alal, ulatudes Läänemere äärest kaugele tänase Venemaa aladele. Kellele võisid kuuluda selle kultuuri eelsed leiud siin, pole otseselt selge. Ei saa iseenesest välistada ka soomeugrilaste veelgi varasemat kohalolekut Eestimaal, kuivõrd aineline kultuur ja etniline kuuluvus ei tarvitse alati olla kindlas seoses. Ka taasiseseisvunud Eesti Vabariigi esimene president, kirjanik ja rännumees Lennart Meri ei kõhelnud eestlaste siinmail olekust kõneldes spekuleerida 10 000 aastaga.

Tõsiasja, et rahvad nii enne kui nüüd võivad päris kiiresti nii keelt kui ka kultuurilist orientatsiooni vahetada, on oma Euroopa rahvaste päritolu teoorias arvestanud Turu Ülikooli emeriitprofessor Kalevi Wiik. Muuhulgas on ta viimastel aastakümnetel soomeugrilaste päritoluloole andnud teise seletuse ning tekitanud sellega ootuspäraselt ka laiemat poleemikat. Wiiki järgi on soomeugrilased (teiste hulgas ka tänaste eestlaste esivanemad) vaieldamatult jääaja järgse Euroopa esimesi algrahvaid, kes Põhjalasse saabusid mitte sugugi idast, vaid pigem kusagilt lõuna poolt, Musta mere suunalt, kus nad paremates tingimustes külma aja üle elasid. Wiiki järgi ei ole kaasaegsed rahvad ja keeled välja kujunenud mitte niivõrd üksteisest isoleerumise teel – nagu seda võis järeldada kasvõi keelepuu-teooriast – vaid inimkonna ajalugu on olnud pidev kultuurikontaktide protsess, mille käigus on nii endaks jäädud kui muututud ning mis on sünnitanud nii uusi rahvaid kui võinud kiiresti kaotada vanu ja suuri.

Tänastes inimestes ja rahvastes on niisiis kokku saanud paljude varasemate hõimude kultuuriline hingus ja geneetiline pärandus. Vanim inimasula tänase Eestimaa pinnal Pärnu linna lähedal Pullis ja seda asustanud 11 000 aasta vanune arheoloogiline Kunda kultuur on ilmselt oma jälje jätnud ka praegusaegsesse eestlasesse. See esimene Eestimaa inimene tegeles kalastamise ja küttimisega ning õppis mõnituhat aastat hiljem kultuurtaimi kasvatama. Talle polnud võõras hüljeste, põtrade ning mammutite küttimine, kuid koera kõrval kodustas ta edaspidi ka teisi praeguseid koduloomi. Ta oli selle maa esimene avastaja ja kirjeldaja – inimene, kes pidi endale mütopoeetiliselt ära seletama taganevate, mitmesaja meetri paksuste jäälaamade poolt räsitud ja ümberloodud maapinna olemuse ja tekkeloo. Ta võis olla kunagise Balti jääpaisjärve maailmaookeani taganemise tunnistajaks – nähes niimoodi järgnevate aastatuhandete jooksul oma silmaga maa tärkamist ja veest edasi kasvamist.

Kunda kultuuri aegseid laagripaiku keskmisest kiviajast on Eestis leitud mõnikümmend. Hooajalised asulad paiknesid jõgede-järvede ääres ning nende ümber võisid asuda kindlaks määratud püügipiirkonnad, nagu see nomaadidele omane oli. Neist asulatest on leitud luust ja sarvest, samuti tulekivist ja kvartsist tööriistu – odasid, harpuune, kirveid. Umbes samaaegselt asustati ka rannikut ja saari, kus peamiseks saakloomaks olid hülged. Noorem kiviaeg 7 000 aastat tagasi on tuntud eelkõige niinimetatud Narva arheoloogilisele kultuurile omase keraamika järgi, mida kaunistasid vähesed vajutatud lohud või justkui kammiga tekitatud ornament. Umbes 25 selle kultuuri leitud asulakohta paiknesid samuti veekogude ääres mitmel pool Eesti territooriumil.

Juba nimetatud kammkeraamika kultuuri asulakohti on leitud üle 50. Kultuur on oma nimetuse saanud iseloomulike, just nagu kammiga veetud triipude järgi savinõude külgedel. Sellest ajast edasi on leitud ka enam inimjäänuseid matustena. Kuid nende leidude suhteline vähesus sunnib järeldama, et tõenäoliselt ei maetud toonases ühiskonnas tavamõttes mitte kõiki inimesi, vaid pigem kogukonnas mingit eristaatust kandnud liikmeid – võimalik, et näiteks šamaane. Üks selleaegne laps-šamaani matus on avastatud nüüdse Võru linna lähedasest Tamula laagripaigast. Maetu mõlemas käes olid sookure tiivad ning kaasa oli pandud ka linnukujulisi ripatseid. Sarnane varustus on iseloomulik tarkadele ja ravitsejatele, keda nende tegevuses aitavad looma- ja linnuriigist pärit kaitse- ja abivaimud.

Ehkki kiviaeg eelajaloolise epohhina vältas aastatuhandeid, mõjub ta tavapärases kaasaegses ajalooteadvuses otsekui sissejuhatava peatükina siinsesse inimeksistentsi. Siiski juhtus selle aja jooksul väga palju. Maa sai endale inimesed, nimetused ja lood. Selle ajaga kujunes põhilises osas välja tänase Eestimaa etniline asustus – soomeugrilastest tulnukatest said edaspidi nüüdsed eestlased. Selles kultuurilise muutumise protsessis oli ilmselt olulise tähtsusega kontakti astumine umbes 3 000 aasta eest siia jõudnud indo-euroopa hõimudega, kust alates hakkas jõudsamalt arenema põllumajanduskultuur. See kõik oli väga ammu ning me pigem teame kui mäletame seda. Toonast Eestimaad aitavad tänapäeval kõige paremini ette kujutada siinsed loodusvormid – jääajast loodud künkad ja voored, samuti jõed, järved ja sood, mille äärde ja vahele me võime mõttes pikkida kiviaegseid inimgruppe oma toimetuste, avastuste, mõtete ja mäluga.

« eelmine järgmine »