Ambla Nõiamägi

Regilaulud ajaloodokumentidena

Regilaulud on eestlaste ja teiste läänemeresoome rahvaste – soomlaste, karjalaste, isurite, vadjalaste, setude – vana laulutava, mille vanust hinnatakse kahe kuni kolme aastatuhandega. Kohati vanemadki võivad olla lauludes säilinud mütoloogilised teemad ja lood, ulatudes selmoel regilaulu-eelsesse aega ning kajastades kasvõi kiviaja inimese maailmapilti. Regilaulu vorm on lihtne. See on tavapäraselt neljajalgne värss, kus iga värsijalg koosneb rõhulisest ja rõhuta poolest. Luuleteoorias kutsutakse sellist värsijalga trohheuseks. Regivärssi kutsutakse seetõttu ka trohheiliseks tetrameetriks – vähemasti „ideaalset“ regivärssi. Asi on selles, et regilaul sellisena pole siiski kunagi olnud kirjakultuuri, vaid ikka omaaegse suulise kultuuri saadus. Ta on aastatuhandete jooksul kogu aeg natuke muutunud ja mitmesugune olnud.

20. sajandi algul leiti, et eesti kõige ilusamad, see tähendab värsimõõduliselt kõige reeglipärasemad regilaulud leiduvad Virumaal – idapoolses Põhja-Eestis. Lõuna- ja Lääne-Eesti laulud olid seevastu värsimõõduliselt mitmekesisemad ja „eksisid“ kirjameeste poolt püstitatud ideaalide suhtes rohkem. Neis nähti kas regilaulu poeetilise allakäigu või ka regilaulu-eelse luulevormi võimalikke ilminguid ja näiteid. Tegelikkuses on tegemist pigem laulutraditsiooni kohalike eripäradega, mida ei saa käsitleda õigeks-valeks või heaks-halvaks lahterdamise järgi. Suulises laulukultuuris ei leidu ju sel moel kirjalikule mõtlemisele omaseid reegleid ja kaanoneid. Elavale pärimusele omane varieerumine pole mitte allakäigu, vaid pigem vitaalsuse tunnus, millele nüüdisaegne inimene mõnikord tähelepanu pöörata ei oska.

Regivormi tulek eestlaste ja nende lähemate hõimurahvaste vaimukultuuri on levinuima seisukoha järgi dateeritud aega, mil läänemeresoomlastel tekkisid tihedamad kontaktid indo-euroopa rahvastega, ennekõike tänaste lätlaste-leedulaste esivanematega. See algas teatavasti nooremast kiviajast, neoliitikumist. Enne seda lauldi tõenäoliselt laule ja joige, mille värsiehituslik struktuur oli vabam ja labiilsem. Regilaulus võib seega näha ühe varase kultuurikontakti näidet. Regivormi tähendus oli vanal ajal aga tõenäoliselt suuremgi kui seda tänapäeval ühest poeesialiigist arvata võiks. Paljudel rahvastel on olnud oma iseloomulik luulekeel, milles pole vaid lihtsalt lauldud, vaid milles on hoitud kultuuriliselt olulist informatsiooni, kaasaegses mõttes ajalugu, teadust, identiteeti. Kahtlemata oli vanadel eestlastel selleks regilaul. Soome folklorist Matti Kuusi on väljendanud sedasama ideed Kalevala-koodist kõneldes. Tõepoolest, regilaululist sõnaseadmist ei kohta me vaid laulmises, vaid seda tuleb ette ka vanasõnades, mõistatustes ja teisteski sedasorti ütlemistes, mis on kandnud ja kannavad igikestvat tarkust ja maailmavaadet.

Millest kõnelevad eestlaste vanad laulud ja kuidas minevik neis peegeldub? Kaali pühapaigast ja meteoriidikatastroofist kõneldes tegime juttu kahest laulust, mida saaks otseselt siduda nii ajaloolise katastroofi kui ka selle mütoloogilise tõlgendusega – juttu oli neis Saaremaa põlemisest ning tamme kui mütoloogilise maailmapuu murdumisest, millega koos sajab alla ka päike. Ehkki aastatuhandete möödudes on kunagine müüdiline tõelus neis lugudes ununenud, on lood ise siiski säilinud ja neid on pidevalt uueks lauldud. On üllatav, milliseid vanu sakraaltekste või nende katkeid regilaulud mõnikord säilitanud on. Üks kiigelaul, mida tüdrukud kevadeti looduse tärkamise ajal kokkusaamistel laulsid, kõneleb mere keskel kasvavast õunapuust ning omale pesakohta otsivast vee kohal lendavast linnust. Kui pesakoht leitud, muneb lind munad, haub neist välja pojad ja pillutab siis need laiali. Ühest pojast saab päike, teisest kuu, kolmandast kivid põllule ja nii edasi. See pealtnäha poeetiline pildike on tegelikult kunagine maailmaloomise müüt. Maailm on selles vanas kujutluses sündinud linnumunadest ja seda usku võime ju nüüdki näha – kasvõi munade värvimise ja kinkimise traditsioonis kevadeti.

Teine ürgne lauludesttuntud lugu kõneleb suure härja tapmisest „väikse venna“ poolt. Seda süžeed on esseist Hasso Krull seostanud kiviaegse muinas-Euroopa kultuurilise ühispärandiga. Hiigelelukas tähistab siin taas vana maailma ja tema tilluke hukkaja on uue kultuuriepohhi kangelane, uuenenud inimkonna sümbol. On tähelepanuväärne, et vanas maailmapildis pole maailm kunagi lõppenud, vaid üksnes perioodiliselt uuenenud ja taaskordunud – kas siis iga-aastases loodusringis või kosmilisemates epohhides. Tuntud on ka laulud, milles leidub astraalmütoloogilisi motiive. Taevakehadelt saadakse informatsiooni või siis esinevad nad suurejooneliste kosilastena, kes erilist päritolu ilmaneiule kosja saabuvad. Teiste seas leidub ka šamanistlikke kujutelmi kajastavaid laule. Need on lood millegi või kellegi kadumisest, mille otsingutele muudesse reaalsustesse siirdutakse. Mõnedes lauludes leidub ka kristlikke tegelasi ning apokrüüfseid süžeekatkeid. Regilaulude vanuse tõttu on neil juhtudel tegemist pigem uuskihistusega. Tihtilugu ei seostu selliste laulude Maarjad-Jeesused nende kanooniliste prototüüpidega, vaid mõjuvad pigem ümbernimetatud eelkristlike jumalustena.

Päris palju regilaule on mõjutatud uuemast ballaadlikust esteetikast. Neis kõneldakse veristest konfliktidest või väljendatakse lihtinimlikku protesti soolise ja seisusliku ebavõrdsuse vastu talupojaühiskonnas. Väga suur hulk laule on lihtsalt lüürilised ning väga vähe laule kõnelevad eepilistest kangelastegudest. Regilaule hakati süsteemselt koguma suhteliselt hilja – kõigest 19. sajandi teisel poolel, kui Eestisse jõudis koos rahvusliku ärkamisajaga vaimse vanavara kogumise buum, millest sai üks modernrahvusliku sünni nurgakive. Seega tunneme seda aastatuhandete pikkust traditsiooni siiski vaid selle suhteliselt hilisaegsete näidete kaudu, mil ühiskond ja eestlaste vaimukultuur oli juba silmatorkavalt emantsipeerunud. See seletab ka regilaulude lüürilisust ja naiselikkust – just naised olid suuremate lauljatena jäänud selleks ajaks vanade väärtuste hoidjateks ning said seda siis ka oma näo järgi ümber kujundada.

Regilaulude muusikaline pool on küllaltki lihtne, mõnevõrra monotoonne, kuid samas meditatiivselt sugestiivne. Viisid on muusikaliselt suhteliselt lakoonilised ja neil on üsna vähe pistmist uueaegse euroopaliku muusikakultuuriga. Enamikul Euroopa rahvastel on selline oma vana laulukultuur juba ammu kadunud, jäädes alla modernsetele mõjudele. Nii on regilaul ühtviisi teaduslik kurioosum, inimlikult saab ta arusaadavamaks aga kaasa lauldes ja seeläbi laulu sisse minnes. Vana laulmine on olnud koostegevus, kus eeslaulja öeldud sõnu on järele korratud ja nii on regilaul voolanud otsekui lõng, mida pole hakkinud uuemast luulekultuurist tuttavad lõppriimid ega muud vigurid. Eesti ongi viimaseid kohti maailmas, kus see kunagi laiemalt levinud Kalevala-koodiline pärand katkematult nüüdisaega jõudnud on. Eesti perifeersemates nurkades, ennekõike Kihnu saarel ja Setumaal, on regilaul suuliselt pärandatava nähtusena elus veel nüüdki, kuigi globaliseeruv maailm oma ahvatlustega kipub suruma seda uutesse vormidesse – ennekõike turismitööstuse teenistusse, ning seeläbi peagi ka tööstuslikku kirjutatud-kopeeritavasse formaati.

Regilaul on oma kanna kinnitanud ka modernsesse ning postmodernsesse eesti kultuuri. Viimase sajakonna aasta jooksul on eesti heliloojad kirjutanud hulgaliselt koori- ja soolomuusikat, mis põhineb regilaulude meloodikal ja tekstidel. Rahvusvaheliselt tuntud on ennekõike Veljo Tormise iseloomulik looming. Regivärsi imiteerimine ja selle sisemiste reeglite äratabamine on pakkunud pinget nii eepilise kui lüürilise luule viljelejatele alates rahvuseepose „Kalevipoeg“ loojast Friedrich Reinhold Kreutzwaldist 19. sajandi esimesel poolel. Tänapäeval lauldakse regilaule hobitegevusena nii kunagist autentsust tabada püüdes kui ka kaasaegsete vahenditega segada või rikastada proovides. Regilaul on jõudnud džäss-, pop- ja rokkmuusikasse.

Võib päris kindlalt öelda, et regilaul pole eesti kultuuri jaoks vaid museaalne minevik, vaid samavõrd ka vaimne varaait. Kui kaasaegne eestlane regilaulu oma poeetilise emakeelena enam päris hästi ka ei valda, tunneb ta selle kindlasti ära ning seostab oma identiteedi ja pikaajalise kultuuriminevikuga. Sellised varasalved, mille poole nii pidumeeleolus kui kriisihetkedel pöördutakse, on vajalikud igale rahvale. Nende kokkukuivamise või mahasalgamisega võivad hakata toimuma keerulised ja kriitilised muutused ka inimeste enesemääratluses ja rahvuslikus eneseusus. Regilaul on nüüdiseestlastele natuke nagu pilvedel puhkav jumalus, keda peab vaid äratama, et ta oma sekkumisega rahva meeleolu tõstaks ning sassis mõtted selgeks harutaks.

« eelmine järgmine »