Kaali järv

Kaali katastroof kultuurisündmusena ja muinaspõhja kultuur

Kaali kui Saaremaa ühe tuntuima pühapaiga ümber hõljub siiamaani salapära. See ei ole üksnes sakraalne aura, iselaadne koht on juba mõnisada aastat köitnud ka teadlaste tähelepanu. Müstilise Kaali järve tekitanud kosmilise katastroofi dateerimisel on uurijad siiani olnud üsna erinevatel seisukohtadel. Erinevused on tulenenud erialastest meetoditest ja uurimisainesest. Nii on arvatud, et meteoriit võis langeda näiteks „juba“ 7500 aastat tagasi, samuti, et see ei tarvitsenud põhjustada keskkonnale silmatorkavat järelmõju. Samas on seda „kosmilist pauku“ võrreldud ka Hirošimale heidetud pommi võimsusega ja usutud, et selle efekt pidi oma mõju avaldama toonasele inimühiskonnale nii Saaremaal kui kogu põhjapoolses Euroopas. Teise levinud seisukoha järgi võis Kaali katastroof aset leida millalgi pronksiajal – umbes tuhatkond aastat enne meie ajaarvamist. See oli umbkaudu aeg, mil Saaremaale rajati kindlustatud asulaid ning toimus tihe kultuuriline läbikäimine Skandinaaviaga.

Milline võis olla plahvatuse mõju toonasele loodusele ja inimesele? Kui uskuda, et umbes 400 kuni 10 000 tonni kaaluv meteoriit sisenes Maa atmosfääri kiirusega 15 – 45 kilomeetrit sekundis ning maapinnani jõudes oli selle kiirus 10 – 20 kilomeetrit sekundis, mass aga 20 – 80 tonni, siis on meie ees avanev pilt üpris muljetavaldav. Ehk on siin võrdlusel abiks 1908. aastal Siberis toimunud Tunguusi meteoriidikatastroof, mida inimsilm tunnistada on võinud. See tõenäoliselt veelgi võimsam sündmus olla tekitanud mürinat, mida võis kuulda 1 800 kilomeetri kaugusele. Tekkinud lööklaine liikus 30 tunni jooksul kaks korda ümber maakera ning tulemusena hävis 2000 – 6000 ruutkilomeetrit ümberkaudset metsa. 150 kilomeetri raadiuses rebis lööklaine majadelt katuseid ja juuris üles puid. Siberis oli tegemist niisiis globaalse sündmusega ning kui me piirdume Kaali katastroofi mõjude ulatuse hindamisel kasvõi ainult Põhja-Euroopaga, ei eksi me ilmselt eriti, kui ütleme, et tõenäoliselt pidi see endale vähemalt selles areaalis silmatorkavalt tähelepanu tõmbama.

Õieti on 110 meetrise läbimõõduga ja arvatavalt 22 meetri sügavune Kaali järv vaid suurim Maa atmosfääris lagunenud meteoriidi tükkidest tekkinud kraater. Väiksemaid 12- kuni 40-meetrise läbimõõduga ja 1 kuni 4 meetri sügavusi löögijälgi leidub ümbruskonnas veelgi. Paiga eriliseks pidamise kohta leidub silmatorkavaid ajaloolisi tunnistusi. Nimelt rajati järve ümber pronksiajal 470 meetri pikkune ringmüür laiusega 2,7 meetrit. Arvutuste kohaselt võis selleks omal ajal kuluda 16 000 vankritäit suuri kive ning võib arvata, et sellise kolossaalse töö ettevõtmine ajal, mil veel raudagi ei tuntud, pidi olema kantud mingist kõrgemast mobiliseerivast jõust. Inimkultuurid on ajaloos müüride, aedikute ja muude tegelike või sümboolsete tõkistega piiranud ja eraldanud-eristanud justnimelt pühakohti, signaliseerimaks kõigile paikade mitteargist olemust.

Tõenäoliselt kõneleb kunagi ehitatud müüri kapitaalsus siin ka Kaali kui pühapaiga tähtsusest ja tuntusest, mis ei saanud olla vaid lokaalne. Müürisisese pühamu tunnistuseks on sealt leitud loomaluude ja -hammaste kui ohvriandide olemasolu. Järvepõhi võib tõenäoliselt varjata suuremaidki saladusi. 20. sajandi seitsmekümnendatel Kaalit uurinud arheoloog Vello Lõugas ei suutnud kõigi pingutuste kiuste järve põhjani tungida. Ebaõnnestus ka iseenesest suhteliselt väikse veekogu tühjaks pumpamise katse. Lõugas uskus siiski, et Kaali ja Saaremaa näol on tegemist 1. sajandi rooma ajalookirjutaja Tacituse poolt mainitud meresaarega, kus kõrvaliste pilkude eest varjatud järve maaema Nerthuse auks germaani hõimude poolt inimohvreid toodi.

Pole võimatu, et katastroofi kajastused leiduvad juba antiikkultuuris ja -mütoloogias. Ka Vergiliuse kirjeldatud päikesejumal Heliose poja Phaetoni ebaõnnestunud katses oma isa kaarikut üle taevakaare juhtida on nähtud võimalikku mütopoeetilist viidet sellele ajaloolisele sündmusele. Vihane ülijumal paiskas õnnetu katsetaja koos päikesevankriga Eridanose jõkke. Phaetoni heliaadidest õed muutusid papliteks ning nutsid oma õnnetuses merevaigupisaraid – milles võib omakorda näha viidet merevaigurikkale Läänemerele. Ka roomlasest meresõitja Pytheas, kes 350 – 320 aasta paiku enne meie ajaarvamist Britanniasse ja ilmselt sealt ka edasi ida suunas purjetas, raporteerib Thule (tule?) saarest ja kohast, kuhu „päike magama heidab“. Lennart Meri arvates käib siingi jutt Saaremaast.

Päikese mahalangemine meteoriidikatastroofi selgitusena ei tarvitse siin mõtestuda vaid niiöelda primitiivsete inimeste eksliku analoogiana. Kui elada sisse muinaspõhja rahvaste usundilisse maailmapilti kui omaaegsesse teadusse, võime aduda palju ulatuslikumaid dimensioone, mis toonast maailmavaadet vapustada võisid. Nii soomeugri kui ka muinaspõhja mütoloogia tunneb universaalset maailmapuud kui keskset, ilma ülalhoidvat sammast ja erinevate sfääride ühendajat. Skandinaavia Edda-eeposes on selleks saarepuu Yggdrasil, läänemeresoome regilauludes tamm, kask või vaher. Selle puu juurte all jooksevad allilma veesooned, ladvas ripuvad aga taevakehad. Eesti tammelaulus raiutakse ilmapuu ning selle kukkudes satub ta latv Saaremaale. Küllap siis ka mitte ilma seal seisnud päikeseta. Teine regilaul kõneleb Saaremaa põlemisest ja „tule loogeti tulemisest“ üle välja. Maailmapuu raiumine või murdumine ning taevakehade allasadamine tähendas omaaegses mütoloogilises maailmapildis maailma või ühe selle epohhi lõppu (ning ju siis ka uue algust), millega käis kaasas häving ja põleng. Muinaspõhja ilmalõpu Ragnaröki kirjelduses hävibki senine maailm tules.

Kaali võis seega olla mitte ainult ühe meteoriidikatastroofi, vaid kogu muinaspõhja ilmalõpu või ajastute vahetuse epitsenter, mis sellisena teenis kultuslikku tähelepanu. Pühadusele ja pühakohtadele on omane kumuleeruv kaastähenduste kasv ja ka erineva algupäraga sakraalsete kontseptsioonide ja ettekujutuste juurdeliitmine. On usutav, et see kehtis pronksiaegse muinaspõhja kuldajastul ka Kaali kohta, enne kui Rooma raud ja kristlik ilmakord vanu tavasid ümber kujundama hakkasid. Läänepoolne mereline ranniku- ja saarte-Eesti on muinasajal kuulunud üpris äratuntavalt skandinaavialikku kultuuriareaali. Sellest annavad tunnistust nii arheoloogilised leiud ja keeleaines kui ka eluviis ja folkloorsed laenud. 20. sajandi eesti suurimaid germaniste, mitmete euroopa eeposte eesti keelde tõlkija Rein Sepp ei hoomanud seda kunagist kultuuriühtsust üksnes teadusliku abstraktsioonina, vaid tajus otsekui muistne inimene ka igapäevaelus – maastikes, inimestes ja nende kantud vaimukultuuris. Tänapäeval kutsutakse selliseid inimesi vist kas rollimängijateks või müstikuteks.

« eelmine järgmine »