Ambla Nõiamägi

Vanapaganad eesti rahvaluules

Paljude rahvaste folklooris elavad oma elu iselaadsed suurt kasvu olevused, kes inimkultuuriga vaid servapidi kokku puutuvad ja keda sellest pigem eemale tõrjutud on. Need on hiiglased, jöötunid, hiiud, titaanid või kuidas neid ka ei nimetata. Üldised on nende puhul tahumatud, just nagu kultuuri eelsed jooned. Rõhutatakse ka nende primitiivsust ja lihtsameelsust, teinekord ka pahatahtlikkust. Neis on tõesti koos nii ürgloodus kui ka algeline inimeselaadsus. Selline segu teebki nad iseäralikeks ja „päris“ inimestele pealtnäha vastandlikeks.

Paljude rahvaste folklooris mõtestatakse neid ka kui praeguste inimeste esivanemaid, kes mingil põhjusel loobusid progressi hüvedest ega läinud kaasa uueneva maailma moodide, näiteks kristluse ja loodusest kaugenemisega. Idapoolsemate rahvaste folklooris on nad ühteaegu nii võõrad kui ka esivanematena omad.

Eesti rahvaluules kutsutakse sedalaadi tegelasi vanapaganateks ja nad on üpriski populaarsed, eriti Lõuna-Eestis. Eestikeelne nimetus viitab vanapaganate kristluse eelsele loomusele, millele vana veelgi kinnitust lisab. Hilisemad kristlikud sajandid on sellele rõhuasetusele veelgi värvi lisanud. Vanapaganale on lisandunud saba ja sarved ning ta on hakanud otsapidi sarnanema saatürlikule kuradile – ristirahva pärispatu ja paha kehastusele. Vanapaganaga lähemalt tutvust tehes võib aga märgata, et tegemist pole sugugi nii ühekülgse ja stigmatiseeritud tegelasega. Eesti vanapaganas on sees palju rohkem looduslähedast lihtsust kui rafineeritud õelust.

Rahvaluules toimetavad vanapaganad oma tõrjutud „reservaatides“ – metsikumates piirkondades, kus loodusvormid on konarlikumad ja raskemini ligipääsetavad. Päris Lõuna-Eestis asub lausa Paganamaa – künklik ja järvine ning omamoodi imekaunis piirkond. Pärnumaal Toris on „põrgu“ – liivakivikoopastik, kus on usutavasti vanapaganaid elanud. Populaarsed on paganad olnud ka Mulgimaal.

Silma torkab nende kokkuhoidlik eluviis. Erinevad vanapaganad ja nende perekonnad on omavahel lävinud ning näiteks pikkade vahemaade taha teineteisele leivalabidaid ja muid tarberiistu lennutades laenutanud. Inimeste suhe neisse on tihti olnud otsekui mõnda tänapäeval tõrjutud loomaliiki – neid on igaks juhuks võõrastatud ja kardetud, neid on taga räägitud ja nende üle on naerdud.

Vanapaganates on nähtud tühja töö tegijaid ja demoniseeritutena on nad olnud inimloomingu lõhkujad või vähemasti lõhkuda tahtjad. Iseäranis vastalised on nad olnud kristlikule maailmale ja selle märkidele. Ometigi on vanapaganates ka palju eetilist ja nüüdses mõttes loodushoidlikku. Nende tagurlikkus ja protest on tegelikult otsekui kriitika inimlikule kasuahnusele ja selle tagajärgedele.

Oma romaanis „Põrgupõhja uus Vanapagan“ psühhologiseerib eesti kirjanik Anton Hansen Tammsaare vanapagana seda külge eriti meisterlikult. Romaanis kujutab ta inimeste sekka tulnud paganat ausa ja lihtsakoelise mehena, kelle püüd ja soov on läbi raske töö inimsarnaselt õnnelikuks saada. Sel teel saavad talle aga takistuseks inimeste endi bürokraatlik jäikus, kasuahnus ja õelus. Eksistentsiaalne romaan kujunebki oma põhitoonilt traagiliseks. Vanapagan kaotab oma ausas taotluses kõik, mille poole ta on püüelnud, inimlik üleolev maailm avaneb aga oma silmakirjalikus armetuses.

Luuletaja, kirjanik ja esseist Jaan Kaplinski on vanapagana eestlaste teadvuses selgelt kuradist eraldanud. Vanapaganas näeb ta eestlaste kui muistse loodusrahva teist ja tegelikumat mina. On tõsi, et lisaks vanapaganatele omistatud negatiivsetele ja antagonistlikele joontele leidub eesti sellelaadsetes muistendites teemasid, mis viitavad ka inimeste ja paganate heale läbisaamisele ja isegi vastastikkusele koostööle. Pole alusetu oletus, et folkloorses vanapagana kujus võib olla ka viide ajaloolisele reaalsusele – inimestele, kes omal ajal loobusid kristluse vastuvõtmisest, eelistades sellele elu kõrvalistes paikades, kui see võimalik oli. Võimalik, et paganateks kujunesid ka põhjasõdade aegsed metsades, koobastes ja soodes varju otsinud inimesed, kel polnud seejärel enam pikka aega tahtmist naasta avalikku inimühiskonda, kus neid võisid ees oodata uued repressioonid ning võimul olnud võõraste vaimne ja füüsiline vägivald.

Esseist Hasso Krull on vanapaganas näinud ka triksterit – maailma asjade alguse juures olnud toimetajat, kellesse vastuoluline mitmekesisus on juba iseeneslikult sisse kirjutatud. Selle nägemuse järgi pole vanapagan mitte kultuuriheidik, vaid kultuuri looja, kultuurkangelane. Õieti pole ka eesti rahvuskangelase Kalevipoja folkloorne algtüüp keegi muu kui vanapagana kaksikvend – loodushiid, kes inimasjade ajamises alati kõige osavam ei ole. Põhimõtteline vahetegemine Kalevipoja ja vanapagana vahel võib seega olla suhteliselt hiline. Vanapagana kui fenomeni vaatlus pakub seega huvitavaid seletuslikke võimalusi inimkultuuri vaatest oma peegelpildile. Ka 19. sajandi keskpaigast alates kogutud eesti vanapagana-pärimus on sellest seisukohast mitmekesine ja –kihiline, sugugi mitte vaid „päris“ inimese keskselt üleolev.

Muistend kui rahvaluuležanr on üks rahvajutu liike. Erinevalt muinasjuttudest on muistendites kõneldut peetud aga tõeseks. Suulises kultuuris on muistendid sarnaselt müütidele kajastanud tõde, olnud otsekui omaaegne teadus. Vanapagana-muistendid mõtestavad lahti loodusvormide teket ja esitavad küllalt realistlikke vaateid inimsuhetele.

Me ei teagi õieti, kui pikk või lühike, varajane või hiline on moodsa inimese mõtteline distants vanapaganast. Võimalik, et mitte palju suurem kui ta eemaldumine traditsioonilisest maailmast ja selle väärtustest. Võtkem siis vanapaganat kui muhedat mälestust iseenda päritolust, millesse tuleb suhtuda täie tõsidusega.

« eelmine järgmine »