Meie oma ruunikalender ehk sirvilauad

Pärimuslik ja kaasaegne, oma ja võõras Eesti kultuuris

Oleme kõik kaasaegsed inimesed ja me ei kujuta enam tegelikult ette elu sada või kakssada aastat tagasi. Filmid, raamatud ja muud kunstiteosed, mis neid aegu kajastada püüavad, maalivad meile pahatihti silme ette vaid kaasaegset ettekujutust neist aegadest, mis ei ole aga ju kunagine tegelikkus. Lihtne on riietada end minevikust pärit kostüümi, kuid päris raske on endisesse aega tegelikult sisse elada. Võime vaid aimata tegelikkuse kilde olnud epohhidest, kuid mitte tunnetada seda kogu tegelikkuses. Kaasajal traditsioonilisest rääkimine ongi pahatihti selle uuesti konstrueerimine – ja just läbi tänapäeva. Või teisisõnu öeldes – minevikku pole olemas, vähemalt käegakatsutavalt.

Ometi on meie seas vanemaid inimesi, kelle mälu ja kogemused ulatuvad otsapidi kaasaajast teistsugustesse tõelustesse. Või kui me teeksime antropoloogi tööd, poleks meil võimatu uurida ka kultuure, mille olevikku võiks päris tõetruult võrrelda eluga mõnikümmend või mõnisada aastat tagasi – ja see poleks enam ettekujutus. Vana aja kultuur on nagu iga teinegi võõras kultuur. Seda on võimalik mitte märgata või tahtlikult ignoreerida, kui inimesel pole kogemust, tahtmist või võimet „teisest“ aru saada. Kultuuriliselt tundetud inimesed toimivad enesekeskselt isegi siis, kui nad viibivad turismireisil või võtavad vastu külalist mujalt. Mingis ulatuses on see loomulik, sealt edasi kahetsusväärne.

Pärimusliku ja tänapäevase suhet praegu elavas eesti kultuuris võiks kõige paremini tähele panna ehk kõrvaltvaataja – võõras, külaline. Tal oleks, millega võrrelda ja nii võiks eesti kultuur näida talle kas moodsam või vananenum talle koduselt tuttavast. Samas on kaasaegne maailm ja postmodernne ellusuhtumine oma mitmekesisuses tekitanud olukorra, kus evolutsionistlikud mõõdupuud millegi vanaks ja uueks, arenenud ja arenematuks hindamisel enam ammu ei kehti, seda vähemalt kultuuris. Sellelaadne hinnangulisus viitaks väiklusele või siis ajast ja arust ellusuhtumisele – ehk millelegi tõsiselt vanale ja äraelanule. Kuid ärgem pugegem teemaga teoretiseerimise taha peitu.

Võib päris kindlasti öelda, et eesti kultuuris ja eesti inimeses on jooni, mis hoiavad teda mingil moel ikka veel lähemal traditsioonilisele maailmale ja ellusuhtumisele. Kasvõi asjaolu, et eesti kultuuri moderniseerumine on toimunud suhteliselt hiljuti ja kiiresti. See tähendab seda, et ka veel 20. sajandil sündinud põlvkondades elab moodsa ajastu eelne inerts veel edasi ja pärandub läbi peresuhete, kultuuriliste stereotüüpide ja suhtumiste. Kuigi kogu aeg ajaloo tõmbetuultes, on eestlane paljuski ikkagi veel kohalik – oma aia ja maa piiridest kinni pidav ja mõttes võõrast sinna kohe mitte sisse laskev inimene. Ja kuigi eestlane on päris õpivõimeline, säilivad sellised jooned temas ja ta kultuuris enda tahtest sõltumata edasi. Kuigi jälle, millega võrreldes?

Eestlane oskab juba aastasadu väga hästi lugeda ja kirjutada – paremini kui nii mõnegi muu Lääne-Euroopa kultuurrahva liige oma ajaloos. Raamat ja kirjasõna on eestlasele juba pikka aega tutvustanud muid viise kui vaid ta enda oma. Aga ikkagi pole see viinud eestlast tühjendava avatuseni, samuti mitte kompleksivaba suhteni iseenda ja oma rahva minevikuga. Kuid kas avatus ja kaasaegsus ongi üldse käsikäes käivad asjad või vaid meie ettekujutus sellest? Ka mitmed maailma kaubitsejarahvad, kelle loomulikku suhtlemiskoodi on sisse kirjutatud võõraga uudishimulik ja ladus lävimine, on kultuuriliselt ikkagi oma liistude juurde jäänud, tihti päris traditsioonilist ja konserveerunud joont hoides.

Võib arvata, et eestlase ja tema kultuuri mõningane karusus või sissepoole pööratus (nagu eestlasele endale tundub) on seotud ta maise ja metsase minevikuga, hajaasustuse, omaette hakkamasaamisega ja välja kujunenud umbusuga igasuguste uue ja parema lubajate suhtes. Eestlased pole kunagi kodu unustades maailma vallutanud ja hurraaga vana kõrvale visanud. Eesti kultuuri väärtused on seisnenud ikka isiklikus talus ja maatükis, mille eest on kiivalt hoolt kantud ja mida on vajadusel kaitstud – isegi kui uus halb ajalooline kogemus seda kestvust seganud on. Traditsiooni pole niisiis kaasaegselt viljeletud, vaid selles on elatud.

Kuigi juba vähemalt tuhatkond aastat läänemaailmaga ühte jalga käiv, on eestlasega ikka veel kaasas ta idalik boreaalne päritolu, mis hilisemate pealeladestuste alt äratuntav on. Et eestlane ja tema ilmapilt ei kattu keskmise eurooplasega, arvas ka üks suurimaid 20. sajandi eesti mõtlejaid, teoloog ja luuletaja Uku Masing. Idarahvastega on aga ikka selline lugu, et minevik ja olevik ei ole neil piiriga eraldatav, vaid kuidagi nagu ühtesulav. Samas on just eestlased ise seda piiri 20. sajandist alates erilise hoolega üle joonistama hakanud. 19. sajandi lõpu ärkamisaeg oli omamoodi suur katkestus, jõnks pärimusliku ja modernse vahel. Hulga uusi kultuurikatkestusi on pakkunud ka 20. sajand, mis on eestlast korduvalt oma maast ja kogukonnast lahti kiskunud. Hõim ja sellega seotud rituaalid ning maa ja sellega seotud pühadus ja pühakohad on aga pärimusliku säilimise aluseks.

„Päris“ eurooplaseks saamise iha kõlas 20. sajandi algusel Noor-Eesti liikumise lipukirjas. See haritlaste ja kunstnike rühm ihkas traditsioonilise oma ja saksa-vene mõjude asemele muude modernse Lääne-Euroopa rahvaste kultuurimõjude sissetoomist. Seda ka tehti, ehkki lahtiütlemine eestile omasest oli neilegi lõppkokkuvõttes ajutiseks lahenduseks. Kedagi ei huvita ju, kes sa olla ei taha, vaid kes sa tegelikult oled. Kunstiloomingus on tahes tahtmata eristatavad vormilised üksikasjad ja sisemine tunnetus. Esimestega saab mängida, kuid veenda saab vaid teisega. Eks vana ja uue, oma ja võõraga ole sarnane lugu ka eesti kultuuris. Tunnetust on raske sõnastada, kuid teda on hea ära tunda. Eestilikult huvitavad on ikkagi ju eestile omast tunnetust omavad loojad – kas siis helilooja Veljo Tormis või kirjanik Jaan Kross – aga ka lihtsad inimesed, kes hoiavad elavat tunnetuslikku sidet oma maa ja selle looga, sest teisiti nad ei oskakski.

Et olevik ei ole minevikust lahutatav ja kaasaegne pärimuslikust eraldatav, on ka igapäevaelus nende vahele piiri vedamine mõnikord poosi küsimus – kui just ei ole tegemist teadusliku analüüsiga. Paistab, et on ajastuid, mis soosivad ja ajastuid, mis enam tõrjuvad vanade väärtuste hoidmist ja esiletoomist. Sestap võib mineviku terveid hääli tärgata ka tänaste noorte muusikute või rehetares mitte sündinud esseistide loomingus. Üks rahvas ja tema kultuur saabki elada vaid nii kaua, kuniks tal on alles oma, mis kutsub ja millest tahetakse kinni hoida, mida soovitakse edasi arendada ja teistele tutvustada. Oma vanad väärtused ühtäkki kõrvale heitev rahvas pole enam edasikestmiseks noor. Miski temas võib logisema hakata nagu hambad äti suus.

« eelmine