Püha puu koor

Eesti keeled

Eesti riigikeel on eesti keel. Eesti keel on ühtpidi väga vana ja teistpidi päris noor keel. Nii nagu eesti kultuurgi on ühtpidi ürgvana ja teistpidi suhteliselt noor. Kaasaegse eesti kirjakeele iga võiks mõõta ehk keskeltläbi paari aastasajaga. Üldiselt kõneldava eesti ühiskeele iga on kindlasti palju lühem. Asi on selles, et kirjakeel eeldab mingisugust kokkuleppelist normeeritud kuju, ühiskeele tekkeks on oluline ühine suhtlusruum, mida kaasajal loob ennekõike meedia. Eesti keeles on aga palju muidki keelekujusid. Minevikus on neid olnud veelgi rohkem.

Ajalooliselt on eesti rahvus kujunenud õige mitmest algselt erinevast hõimust. Oma osa on andnud ka hilisemad saabujad mitmest suunast. Kõige silmapaistvamad on kahtlemata maarahva kaks põhihõimu, nimetamisi põhjaeestlased ja lõunaeestlased, ehkki nende keelelis-kultuurilised lähtekohad näivad olevat küllaltki erinevad.

Pole alusetu arvata, et suurema distantsi korral oleks neist kahest grupist kujunenud eraldi rahvad. Ajalugu on läinud aga teisiti. Kuid põhja- ja lõunaeesti keeleline erinevus on kogetav veel tänapäevalgi. Vägagi ilmne on, et kaasaegse eestluse nii keelelisse kui kultuurilisse kujunemisse on oma jälje jätnud ka vadjalased, kes muinasajal ja hiljemgi on Ida-Eestit asustanud, nüüdseks aga assimileerunud, samuti siia siirdunud soomlased ja liivlased.

Suhtlemise kaudu on eesti keel rikastunud eri ajastutel laenudega mitmetest indo-euroopa keeltest nende erinevates arengujärkudes muinasgermaani, -balti ja -slaavi laenudest vene ja inglise mõjudeni lähiminevikus ja kaasajal. Oluliselt on kaasaegse eesti keele struktuuri ja sõnavara mõjutanud aga saksa keel, seda juba õige mitme aastasaja jooksul. Kirjakultuuri eelsetele (või välistele) eesti keeltele on areaalselt omane sõnade lühenemine vokaalide kadumisega sõnades seest ja lõpust. Eesti keeles on viimase aastatuhande jooksul toimunud justkui häälikute ja silpide kokkusulamine sõna sees. Öeldakse ka, et erinevalt kasvõi soome sugulaskeelest on eesti keel on väga kulunud keel.

Kohalikke ajaloolisi ja paiguti veel praegugi eksisteerivaid keelekujusid nimetatakse teaduslikult murreteks ehk dialektideks. Kaasaegne murdeteadus eristabki Eestis kolme põhimurret – juba nimetatud põhja- ja lõunaeesti ning kolmandaks põhjarannikumurret. Viimast on kõneldud mõttelisest Tallinn – Peipsi põhjakallas joonest Soome lahe ranniku poole jääval alal. Sellest ka tema nimetus. Selles keeles on palju soomepärasusi, mida võib seletada kas elavate kontaktidega üle lahe või soomlastest siirdlaste silmapaistva mõjuga ajaloos.

Lõunaeesti (või ka ugala) keelt on kõneldud ja kõneldakse tänasel Võru-, Põlva- ja Setumaal, samuti Tartu- ja Viljandimaa lõunaosas. Viimast ala kutsutakse ka Mulgimaaks. Kogu muu Põhja-, Kesk-, Lääne- ja saarte Eesti kuulub keeleliselt põhjaeesti murdesse, loomulikult suuremate ja väiksemate paikkondlike erinevustega. Mingi keelekuju murdeks pidamisel on muidugi kaheldav maik juures ja seda tehakse ennekõike keeleteaduslikel taksonoomilistel põhjustel. Elavas keeles võib iga paikkonna kõnepruuki keeleks pidada. Nii öeldaksegi: võru keel, saare keel jne.

Eestis on pikka aega elanud kõrvuti kaks kirjakeelt – põhja- ja lõunaeesti ehk Tallinna ja Tartu keel. Kirjakeele küsimus kerkis tõsisemalt üles millalgi 17. sajandil, kui luterliku Rootsi kuningriigi koosseisus hakati muret tundma piibli maakeelde tõlkimise pärast. Iga tõlkimine eeldab mingi normeeritud keelekuju olemasolu. Sellesse aega jäävad ka esimesed eesti keele grammatikad, mille autoriteks kas saksa või rootsi päritolu kirikumehed. Need on kohati päris naljakad, kuivõrd eesti keelt on neis püütud jõuga suruda ladina keelele omasesse indogermaanlikku kirjeldussüsteemi.

Nii või teisiti algas sellest ajast kahe kirjakeele paralleelelu. Uus testament saigi esimesena tõlgitud just Tartu keelde 1686. aastal. Hilisem aeg jättis kirjakeelena peale siiski Tallinna keele. Selle põhjusteks on peetud asjaolu, et põhjaeestiliste keelekujude kõnelejaid on alati mõnevõrra rohkem olnud. Ühe põhjusena on nähtud ka Tartu linna kui olulise lõunaeesti kultuurikeskuse hävitamist Põhjasõjas 1708. aastal Vene vägede poolt. Tartu kirjakeel eksisteeris tegelikult 19. sajandi teise pooleni. Tänapäeval on Võro liikumine lõunaeestilise kirjakeele taasloonud ja -elustanud.

Tõsisem tarvidus moodsamate eesti kirjakeele tarvituslike kujude – ajakirjandus-, teadus- ja muude erialakeelte järele tekkis 20. sajandi alguses, iseäranis aga seoses emakeelse Tartu Ülikooli avamisega 1919. aastal ning Eesti Vabariigi tekkega. Kaasaegse eesti kirjakeele lugu võikski sealtmaalt eraldiolevana vaadelda. Sellest alates on eesti kirjakeelt üha süstematiseeritumalt normeeritud, sellesse on toodud sadade kaupa uusi sõnu ja loodud spetsiifilisi mõisteid. 20. sajand on olnud ka kohalike keelekujude taandumise sajand ning põhjaeestilise ühiskeele pealetuleku aeg.

Moodne aeg on efektiivne ja ühekülgne. Loomulikult vajab iga modernne riik ja rahvus kindlapiirilist kokkulepitud keelekuju, et ühemõtteliselt asju ajada. Kui 20. sajandi algul ja keskel oli eesti kirjanikel veel oma kohaliku päritolukeele mitmekesine taust, siis kaasaegsed kirjutajad on selles osas palju üheülbalisemas olukorras. Kuid paikkondlikke dialekte on tänapäeval asendamas sotsiaalsed keelekujud, mis subkultuuriti varieeruvad väga iseäralikult ja iseteadlikult. Keelelist ja kultuurilist paikkondlikkust süvendanud feodaalaeg, kus tavainimene oli sunnitud suurema osa oma elust veetma ühe kihelkonna piirides, ei tule enam sellisena kunagi tagasi. Siiski näib, et huvi kohalike maalähedaste keelekujude vastu pigem suureneb. Päris kindlasti ei tõrjuta neid Eestis enam sel moel nagu see toimus 20. sajandi keskpaigas ja teisel poolelgi või toimub siiani mitmeski maailma niiöelda edumeelses riigis.

Igal keelel ja keelekujul on oma meel ja lugu, mida tasub kuulata ja tundma õppida – kuniks neid veel on. Iga paik maailmas on rikkam, kui seal kõneldakse oma põlist keelt ja maailm ise on rikkam, kui temas on palju keeli ja kultuure. Eesti keelte sees tuleks rääkida veel teistestki aegade jooksul siin kõneldud ja kõneldatavatest keeltes – nagu eestirootsi või eestivene keelest. Neist lähemalt aga teistes osades.

Eestirootslased »

Etnilised idapoolsed rahvusrühmad Eestis »

Lõuna-Eesti kultuuriareaalina »

« eelmine järgmine »