2009. aasta laulupidu Eestis. Vaade publikule

Ärkamisaeg Eestis

Ärkamisajaks Eesti ajaloos loetakse üldiselt perioodi 19. sajandi teisel poolel, mil sai alguse kaasaegse eesti rahvuse kultuuriline ja sotsiaalmajanduslik iseseisvumine. Aega, mil laoti vundament hilisemale omariiklusele ningasuti arendama teisigi 20. sajandi rahvusriigile omaseid atribuute. See on maarahva emantsipeerumise aeg, mil külarahvast hakkas kujunema mitmekesisem tsiviilühiskond, kes omas poliitilist mõtlemis- ja otsustusvõimet. Kogu 19. sajand on selles osas väga huvitav ja muutuv aeg, mil leidis aset väga palju otsustavat Eesti ja eestlaste ajaloos ja saatuses, seda vaatamata asjaolule, et sündmuste lõpliku suuna ennustamine kunagi päris täpselt võimalik polnud.

Kas ärkamisaeg Eestis oli midagi siinkandile ainuomast või vaid osa laiemast ajaloolisest protsessist? Küllap nii üht kui teist. Teada on, et 18. sajand oli kogu Euroopas juurte otsimise aeg. Veel monarhiate alamad, kuid juba ka kodanikeühiskondade liikmed hakkasid uut moodi huvi tundma selle vastu, kes nad on ja kust nad tulevad. Moodustusid rahvused – natsioonid, kuid sellega koos tekkis ka küsimus nende algete kohta. Selles küsimuses oli palju ajastulist romantikat ja see viis teadjatahtjad lihtrahva, talupoegkonna juurde, kelle eluviisis ja maalähedases loomingus nähti helisevat kõige puhtamat rahva vaimu. Vähemalt nii arvas üks selle ajastu suurimaid ideolooge Johann Gottfried Herder ning tal oli palju järgijaid.

Sellises ajastulises huvis lihtrahva ja tema toimetamiste vastu võib näha ka üht olulist tõuget mitmete Ida-Euroopa rahvaste – soomlaste, eestlaste, lätlaste, lõunaslaavlaste jt. – emantsipeeruma hakkamises. 19. sajandi esimesel poolel leidus Eestis juba mitmeid baltisaksa haritlasi ja kirjamehi, kes tundsid huvi siinse maarahva keele ja kultuuri vastu, olgugi et see huvi oli valdavalt teoreetiline. 1838. aastal Tartus asutatud Õpetatud Eesti Selts koondas selliseid estofiile ja seltsi koosolekutel teoretiseeriti ka eesti ja läti talupoegade etnokultuurilise saatuse üle. Selline vaimutöö valmistas ette ka hilisema eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ valmimist, mille loojateks said seltsi eestlastest liikmed, arsti haridusega Friedrich Robert Faehlmann ja Friedrich Reinhold Kreutzwald. Eepose mõju ilmnes ennekõike eesti haritlaste järgmises põlvkonnas, rahvusliku ärkamise sisulistes läbiviijates.

Estofiilide tegevus valmistas ette ärkamisaja kultuurilist poolt – ilma milleta kogu protsess ka kahtlemata toimuda poleks saanud. Kuid vähem tähtis polnud ka sündmuste sotsiaalmajanduslik taust. 19. sajand oli Vene keisririigis maaelu puudutavate reformide aeg, mil Balti provintsides kaotati pärisorjus ning vähenes pidevalt baltisaksa mõisnike õiguslik üleolek lihtrahvast. Sajandi teisel poolel suurenes selle tulemusel talupoegade liikumisvabadus ning võimalikuks said rahalised suhted ja eraomand. Eriti Lõuna-Eestis hakkasid talupojad rikastuma tänu linakasvatusele ja sellega Riia turul kauplemisele. Mõisnike käest hakati ära ostma talusid ja maid ning ka maarahva hulgas toimus kihistumine.

Koos majanduslike võimaluste suurenemisega toimus tõus ka vaimuelus, milleks leidus nüüd üha rohkem vahendeid. Ärkamisaja kolle ei olnud sugugi Tallinn, mis sel ajal oli üpris vaene ja ajast maha jäänud tsaaririigi provintsilinn, vaid Mulgimaa ja siinsed rahvuslikult meelestatud koolmeistrid. Just talupoegade seas küpsesid plaanid Vene keisrilt õiguse nõutamisel mõisnike üleoleku vastu, samuti plaan rajada küla- ja kihelkonnakoolide kõrvale ka eesti oma gümnaasium – Aleksandrikool, nagu seda nimetati keiser Aleksander I auks, kes oli kaotanud pärisorjuse.

Talurahva tegevuses suurenes üha esmane organiseeritus oma poliitika ajamisel. Oluliseks mootoriks oma tahte läbiviimisel kujunesid seltsid – vabalt moodustatud kogukondlikud inimeste ühendused, kes ajasid mingit ühist asja, olgu selleks siis kas koorilaul või alkoholismivastane võitlus. Sellised seltsid olid aluseks hilisemale kodanikeühiskonna tekkele. Neis harjutati esmast iseotsustamist ja demokraatiat, mida sellisena avalikult aastasadade jooksul ei olnud viljelda saadud.

Ärkamisaja juhtivamad figuurid olid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson, keda võiks täie õigusega pidada esimesteks Eesti poliitikuteks. Poliitikutele omaselt läksid nende seisukohad ja teed Eesti asja ajamises lõpuks ka lahku. Ehkki mõlema eesmärk ja aade oli eestlaste suurem vaimne ja aineline iseseisvus ning nüüd juba rahvuslik püsimajäämine, erinesid nende nägemused selle saavutamisest. Hurt oli hariduselt teoloog ning sellisena esimesi eesti soost kirikuõpetajaid. Ta pooldas mõõdukat koostööd baltisaksa klerikaalsete ringkondadega võitluses tsaaririigi venestuspoliitika vastu. Jakobson seevastu vihkas kirikut ja sakslasi üle kõige ning oli pigem valmis koostööle minema keskvõimuga. Oma vaateid propageeris ta oma Viljandis ilmunud ajalehes „Sakala“.

19. sajandi teine pool oli eesti kultuurile üpris lootustandev. 1862. aastal oli ilmunud „Kalevipoja“ rahvale mõeldud trükk, ilmusid mitmed eestikeelsed ajalehed, mis kajastasid erinevaid nägemusi rahvusliku edasiliikumise teemadel. Toimisid seltsid ning rahva hariduslik olukord paranes üha. 1869. aastast alates hakkasid toimuma üldlaulupeod, mille tähtsust eesti natsiooni ehitamisel ja säilitamisel ei saa kuidagi alahinnata ka 20. sajandil.

See on ka linnastumise ja eestikeelse linnaelanikkonna suurenemise aeg. Esile kerkisid esimesed eesti luuletajad ja kirjanikud – Lydia Koidula, Eduard Bornhöhe, Juhan Liiv ja teisedki. Tegutsemist olid alustanud Eesti Kirjameeste Selts ning esimene eestikeelne ja -meelne üliõpilaskorporatsioon Tartu Ülikoolis – Eesti Üliõpilaste Selts. Viimasest kujunes peagi oluline kants rahvusliku poliitika ajamisel, mis on oma positsiooni säilitanud tänaseni.

Ärkamisaeg ja modernse rahvuse ehitamine ei kujutanud endast aga üksnes sujuvat arengut. Enam kui sada aastat hiljem ollakse sellele harjutud vaatama kui eesti rahvuslikule eduloole, mis tagas eesti keele ja kultuuri püsimise ja edasiarengu ning omariikluse tekke. Tegelikult oli see suurte võimaluste ja valikute aeg, mil palju võideti ja paljust ka loobuti. Palju asju nimetati ja mõtestati ümber. Etnonüüm „eestlane“ tuli laiemalt kasutusse nende 19. sajandi muutuste tulemusena. Koos selle nimetusega loobuti osaliselt aga oma maalähedasest minevikust ja ilmavaatest. Ärkamisaeg oli kohalike valikute protsess üldisemas kultuuriajaloolises raamistuses. Seltsiliikumine, laulupeod ja muud ärkamisaja vormid olid tegelikult kultuurilaenud Euroopa, ennekõike just saksa kultuurist.

Rahvuslik emantsipeerumine nii 19. sajandi teisel poolel kui ka 20. sajandi algul võis niisamuti olla ka arrogantne oma tegelike juurte suhtes. Laulupidude ellukutsuja, eesti ajakirjanduse loojaid Johann Voldemar Jannsen alavääristas näiteks aastatuhandete pikkust eesti regilaulutraditsiooni, mille kõiki väärtusi ta saksameelse poolharitlasena mõista ei suutnud. Selle asemel läksid talle palju rohkem korda lääged seltskonnalaulud ja kiriklik lauluraamatu repertuaar.

Selline kadaklik võõraiha pole tundmatu ka kaasaegses eesti kultuuris. Ka Jakob Hurt, kelle hariduslik horisont oli Jannseni omast palju avaram, käsitles eesti rahvaluulet ennekõike kui arhailist, meelelahutuslikku või muinasjutulist fenomeni. Just Hurda initsiatiivil sai 1888. aastal alguse eesti pärimuse üldine kogumine. Ja kuigi Hurt oli teadusmehena igati asjatundlik kogutud materjali olemuse suhtes, oli tema nägemus folkloorist pigem minevikku kui tulevikku vaatav.

20. sajand tõi kaasa juba uued sündmused Euroopa rahvaste, sealhulgas ka eestlaste loos. Esimese maailmasõja ja kodusõdade tulemusel lagunesid Ida-Euroopa suurimpeeriumid. Venemaa ja selle järgse Nõukogude Liidu poliitiline ja sõjaline nõrkus andsid Eestile võimaluse poliitiliseks iseseisvumiseks 1918. aastal ning tegeliku kindluse selleks Vabadussõja tulemusel 1920. aastal.

Võimalik, et ärkamisaegsete sündmusteta poleks Eesti areng sinnamaani jõudnud. Võimalik ka, et iseseisvumine oleks siiski toimunud, kuid mingil teisel teel. Aga „oleks“ ajaloos ei maksa ja väikestel rahvastel tuleb tihti valida halva ja veel halvema vahel. Ärkamisaeg suutis võita aastasadu laiutanud saksa ja vene kultuurilise üleoleku. Tänapäevase pilguga vaadates ei suutnud ta aga täielikult ära kaotada pärimuslikku põliskultuuri, ilma milleta näib eesti kultuuriline iseolemine üpris ettekujutamatu.

« eelmine järgmine »