Pühapaiga pind on püha

Annemägi

Lõuna-Eestis on nimetus hiis vähe levinud. Sellegipoolest ei puudu ka siin looduslikud pühapaigad oma mitmekesisuses. Et eriti Mulgimaal ja Võrumaal on ülekaalus hajaasustus, siis teatakse seal ka rohkem ühe talu pühakohtadest. Mulgimaal Karksi kandis on tuttav olnud Pelli kultus, kus ande on viidud kindlasse kohta sellenimelisele vaimule. Mujal on taluti olnud perekondlikud altarid Tõnnile ja Ukule. Kuid tundmatud pole ka kogukondlikud pühapaigad, kuhu rahvast laiemalt kokku käinud on. Üks selline paljude seast on Annemägi Karksi kihelkonnas, pea vastu tänast Läti piiri, nüüdse Lilli küla taga. Sellest on räägitud nii:

Polli ja Läti Kööna valla piiri peal on Annemägi. Vanarahvas räägib kohast: mäe peal juhtunud kaks pulmarongi vastastikku. Kumbki pulm ei ole tahtnud teed anda. Sellest tulnud tüli, kusjuures üks pruut, Ann, ära tapetud. Sellest ajast jäänud paigale nimeks Annemägi.

Karksi kirikuraamatutes on mitmel korral ja aastal Annemäe kohta kirjutatud. Annemäel seisnud Anne kabel, kus rahvas sagedasti, iseäranis annepäeval hulgani kokku tulnud ebajumalateenistust pidama ja ohverdama. Rahvahulgad tulnud kaugelt kokku, isegi kaupmehed. Aastal 1669 annepäeva ööl olnud suur ohverdamine ja joomine, kus kaksteistkümmend vaati õlut ära joodud.

Ehk küll Karksi lossipealik ohverdamispaiga lasknud ära lõhkuda, olevat rahvas siiski alalõpmata sinna kokku voolanud. Neid lastud lossi rüütlitel laiali ajada. Asjata. Rahvas ei ole kokkutulemisi maha jätnud. Viimaks mõistetud lossipealikule kümme taalrit trahvi, kui ta neid kokkutulemisi ära ei kaota. Mäe pealt liiva seest leitakse sagedasti väikesi hõberahakesi ja luukillukesi.

Tõenäoliselt kandsid võõrvõimu ponnistused lõpuks siiski vilja, sest millalgi 18. sajandil on käimised Annemäele raugenud, koht rahva mälust aga päriselt mitte. Teateid sealsele ohvrikivile andide viimisest leidub veel ka 19. sajandil.

Siinkõneldud muistend on näide rahvajutust ja rahvapärasest käsitlusviisist, mis on iseäralikku kohta erilisena meeles hoidnud sellele mitmesuguseid süžeid otsa liites. Siin käib jutt õnnetusest pulmateel, milliseid mitmelt poolt mujaltki palju teada on. Kas on siin tegemist sündinud fakti või väljamõeldisega, polegi oluline. Koht on säilinud ja kohaga seotud mälu värske püsinud.

Tekst on huvitav ja iseloomulik ka selle poolest, et mäletab veel aegu, mil rahvast keelamiste ja karistuste kiuste suurel hulgal pühapaigas koos käis. Kuigi mäele oli püstitud katoliku Anna-pühaku kabel, oli kooskäimiste iseloom ja seal peetud riitused ilmsesti kristlikest liiga erinevad, mis kutsus võime ka vastutegevusele. Sellist „katoliiklikku paganlust“ soosis ja säilitas iseäranis Lõuna-Eestis siin pikemalt väldanud Poola aeg – erinevalt Põhja-Eestist, kus läbi 17. sajandi luterlust juurutati, mis lõpuks ka maarahvani jõudma hakkas.

Selles püha mälestuses siin on sees ürgseid jooni – koos on rituaal, kauplemine, pidutsemine. Rahvakalendris on Annepäev, 25. juuni, seotud eeskätt karjandusega, tõenäoliselt oli siis ka see suvise pööripäeva lähedane püha seotud kariloomade hea käekäigu ja muude vastavate eesmärkidega. Päris kindlasti on koht olnud oluline ka matmispaigana – külakalmistuna. Eestis jätkus matmine vanadesse ristiusustamise eelsetesse kalmetesse sajandeid ka pärast seda, kui see ametlikult keelatud oli.

Annemägi asub tänapäevaks üsna perifeerses kohas, Mulgimaa lõunaosas, suurte metsade vahel ning parajalt kaugel Karksi kirikukihelkonna keskusest, kirikust ja omaaegsest ordulossist. Küngastel olev pühakoht sobis sellisena suurte rahvahulkade kokkukäimiskohana hilise ajani, ta ei jaganud paljude maarahva hiite saatust, mis „integreeriti“ sinna kirikute või uute võimukeskuste pealeehitamisega. Vahepeal metsa kasvanud kohta on kohalikud inimesed jälle korras hoidma asunud.

järgmine »